Kas vanemaealistel on tööd leida võimatu?

Mida vanem, seda keerulisem on tööd leida. Foto: PEETER LANGOVITS/PM/EMF

Tööotsijatel soovitatakse muuta oma elustiili ja iseennast, ning osaleda kursustel, et õppida ära uus elukutse. Kui inimene on üle viiekümne, ei ole tal alati kerge kardinaalselt elustiili muuta.

Ma ei tunne vanemaealistest kedagi, kes tunneks kedagi, keda oleks kutsutud töövestlusele.

Muidugi on avalikud töökuulutused, muidugi korraldatakse konkursse, valitakse välja kandidaate. See on tööhõive avalik külg. Kuid reaalselt valitakse inimesi vabadele töökohtadele ikka selle kampaania varjukülje pealt, kus on tutvused, sõprus – või sugulussidemed. Pole ju mingit süsteemi, mis võimaldaks tuvastada, kas inimene on tööle võetud tõepoolest ausalt korraldatud konkursi alusel. Tööandjale on palju rahulikum vormistada vabanenud töökohale keegi, keda soovitab ja kelle eest on vastutuse võtnud talle tuttav inimene.

Just vanemaealised, kes satuvad ealise diskrimineerimise lainesse, võivadki ainult loota sellise süsteemi varjukülje peale. Võib ju saata laiali mitukümmend CV-d paljudesse asutustesse, mõni eriti viisakas personalijuht võib isegi vastata, et täname...võtame ühendust, kui... tavaliselt jääb see ikka ainult vastuseta lootuseks.

Kümme aastat tagasi sattusin ka mina koondamislainesse. Ei mäleta, et mingit ümberõpet üldse pakuti. Korraldati tasuta inglise keele kursus, mille läbi tegin. Neli kuud püüdsin leida töökohta, niisamuti oma CV-sid laiali saates. Märkisin ausalt oma sünniaasta. Ma ei saanud mitte ühtegi vastust. Töö leidsin tuttava tuttava kaudu. Ma ei tea, kas sellele kohale üldse mingit konkurssi korraldati, minule seda vaja ei olnud, veel vähem tööandjale. Olin lihtsalt tööalaselt kompetentne ja mul oli ka tuttava soovitus. Sellest piisas.

Täpselt samuti koondati minuealine sõbranna. Küsisin mingi aja möödudes, et kuidas tal läheb ja mida ta teeb.

“Magan, söön... ja saadan oma CV-sid laiali. Keegi pole mind tahtnud,” vastas sõbranna.

Tema otsis tööd juba pool aastat. Lõpuks ta selle ikkagi sai oma kodu lähedal poes.

Ta rääkis sellest nii: “Ei osalenud ma trikoovoorus, ei olnud mul varasemat töökogemust, võõrkeelte oskust, erialale vastavat haridust, ega sobivat sünniaastat. Oli ainult hea tuttav, poejuhataja sõbranna, kes minu eest kostis.”

Tegelikult võiks olla meie väikeses riigis vastu võetud selline seadus, mis keelaks koondada viiekümneseid ja üle selle piiri töötavaid inimesi. Uut töökohta selles eas leida on kui mitte päris võimatu, siis väga keeruline igal juhul. Minu noorusaastatel olid paljud pensionärid koristajatädid, sellest oli kujunenud lausa seaduspärasus. Tänapäeval aga on koristaja tööd veel eriti raske leida.

Üks vene suhtluskeelega ja kõrgharidusega tädi rääkis mulle nördimusega, et temalt nõuti koristaja koha otsingutel inglise ja soome keele oskust. Muidugi ei pea ta suhtlema välismaa keeltes oma lappide ja luuaga, nii anti talle viisakalt mõista, et tema seda tööd ei saa. Ma ei usu, et ta ei kõlvanud koristama, või et ta suhtles vales keeles.... Lihtsalt sedasama tööd otsis mõni teine inimene, kellegi tuttav või sugulane.

Olin ühe töökonkursi otsene tunnistaja. Meie asutusest lahkus sekretär. Kuulutuse peale tuli päris palju CV-sid. Tol ajal saadeti need veel postiga. Ülemus tuli meie tuppa, kus me neljakesi istusime ja viskas CV-de paki lauale. Temal polevat aega. Pidime neli kandidaati välja selekteerima. Valisimegi igaüks oma kandidaadi. Kui nad kõik olid ülemuse jutul ära käinud (personalijuhti meie väikeses asutuses polnud), tuli ülemus jällegi meie käest küsima, et kuidas oli? Talle polnud ükski meeldinud. Meile olid nad ka kõik tundmatud. Lõpuks helistas ülemus kuhugi kellelegi ja ajas niimoodi endale sobiva töötaja välja. Tööotsijate jaoks nii tähtsad CV-d olid temale ainult ajaraiskamine.

Sellel palju tagaräägitud stagnaajal olid tasuvamad tööotsad niisamuti raskelt kättesaadavad. Kehtis ikka seesama “käsi peseb kätt” või “veri on paksem kui vesi”. Tavaliselt said noored spetsialistid tööd suunamisega pärast kooli vastavalt oma õpitud erialale. Praegusel kapitalismi ajal on teatud spetsiifikaga töökohtadele vaja ikkagi nutikaid oskustöölisi, kes ka teevad korralikult tööd. Ikka nii, kuidas elu dikteerib.

Vanemaelistel on laias laastus kasulik siiski omada mõjuvõimsaid sõpru või jällegi sugulasi, kellel neid on. Tavaliselt otsivad minuaelised ka kergemat ja lihtsamat tööd. Aga kes seda ei otsiks?