Inimkaubandusel on pikk ja häbiväärne ajalugu. 16.-19. sajandini veeti Aafrikast Ameerikasse ligi 12 miljonit musta orja. Orjatöö järele oli nõudlus nii istandustes kui kaevandustes.
Orjus ei ole kuhugi kadunud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuid juba ammu enne seda müüsid Aafrika valitsejad Araabia kaupmeestele sõjavange orjusesse. Pärast Euroopa riikide kolooniate rajamist Ameerikasse hakkasid orjakaubandusega tegelema ka Euroopa riikide võimud. Kõik tolleaegsed sõjad andsid hulgaliselt orje, neid hangiti ka inimrööve korraldades. Orjusse sattumisest polnud kaitstud keegi, isegi mitte troonipärija, kui ta oli kaotanud kuninga soosingu.
Eriti hoogustus orjadega kauplemine XVI sajandi lõpus, kui brasiillane Francisco de Souza võttis oma valdusse orjaturu keskmeks oleva Ouidah kindluse Benini lahe ääres. Kindlus kuulus Dahomee kuningriigi koosseisu Aafrika läänerannikul. Kuna de Souza ja Dahomee kuningal olid lahkhelid, sõlmis de Souza salaliidu hoopis kuninga vennaga, ning ühisel jõul kukutati vana võim. Dahomee uus kuningas Gezo määras de Souza tänutäheks asevalitsejaks ja kogu Aafrika lääneranniku orjakaubanduse eriõigused läksid tema kätte. Orje anti vastukaubaks ka eurooplaste relvadele. De Souza ajas peagi kokku hiigelvaranduse ja Ouidah orjaturg oli kuulus üle maailma.
Orjadega käituti nagu tõelise inimrämpsuga. Teekond Aafrika mandrilt üle Atlandi ookeani või siis Euroopasse oli orjade pisaratega kastetud. Ahelatega kokku köidetud, kõndisid nad palju öid kuni jõudsid lõpuks kindlusehoovi. Paljud neist surid sellel raskel teekonnal. Ellujäänuid müüdi oksjonil, kus siis kaupmehed enda orjad märgistasid, nagu tehakse loomadega. Mitte ükski valge inimene poleks endale sellist saatust soovinud.
Selles kunagises inimkaubanduse kindluses on praegu Ouidah ajaloomuuseum oma arvukate mälestusmärkidega õudustele, mis sümboliseerivad ühe inimese õigust valitseda teise inimese elu üle. Need on kõik südantlõhestavad monumendid.
Seal on Unustuse puu. Selle ümber sunniti orje kõndima, et nad unustaksid oma kodumaa. Samuti mälestusmärk Zomai onnidele, mis olid pimedad ja orje täistopitud, kus siis neid hoiti vahel kuid.
Paljud orjad surid. Monument nimetusega Zomachi, mis räägib kahetsusest ja leppimisest. Igal jaanuarikuul paluvad seal orjade ja orjakauplejate järeltulijad andestust selle eest, mis kunagi toime pandi. Viimane orjade peatumispaik oli Uks tagasitulekuta. See on otse ookeani rannikul, sealt viidi orjad laevadesse, ning igaveseks kodumaalt. Põlvest põlve räägitakse traagilisi lugusid orjadest, kes sõid Aafrika mandri liiva, et mitte unustada sünnimaad. Oli ka neid, kes eelistasid elust lahkuda, kägistades end oma ahelatega surnuks. Kõige suurem orjakaubanduse pärand tänapäeval on aafriklaste suur hajutatus Ameerikas ja Euroopas. Valge inimene võiks mõnikord meenutada, kes on selle põhjuseks.
Ajalugu pajatab, et läänepoolkeral saabus orjusele täielik lõpp 1888 aastal. Kas see saabus ka kogu maailmas? Jagu saadi ju ainult orjanduse avalikust vormist. Pole mingi uudis, et inimkaubandus lokkab edukalt ka tänapäeval ja on kõige julmem ning tulusam salakauba liik.
Kuid on ka teisi orjuse vorme ja tänapäeva orjad ei ole enam ainult musta nahavärviga inimesed. Miljonid neist jätavad maha oma kodud, et orjata võõral maal enda ja oma pere ellujäämiseks. Paljudel on suured pangalaenud. Nii on orjad kindlalt keti otsas, mõned lausa aastakümneid. Hirm homse ees ja soov endale laenuorjusega luua inimväärikas elu on tänapäeval seesama kett, mis sajandeid tagasi orjal lihtsalt kaelas rippus.
Sama vajalik, kui Karlssonile moosipurk. Orjaketi teises otsas on hirm. Kas ta ikka suudab hoida töökohta, kas suudab mitte haigeks jääda, või invaliidistuda? Kas suudab töötada kuni pensionieani, mis kogu aeg kaugemale nihkub?
Kas tõesti seisnebki totalitaarse ja demokraatliku riigikorra erinevus ainult selles, et demokraatlikus riigis võivad orjad ise endale orjapidajaid valida. Millest elatub meie ori tänapäeval? Illusioonist, et ta võib nautida raha, vabadust ja glamuuri.
Milline on hea ori? Selline, kes ei viitsi ise mõelda. Kellel on kõht täis, kes naudib tsirkust ja ei keela endale ka natuke verd. Seda kõike peab ta kätte saama siinsamas ja kohe. Tal ei ole aega hakata uurima vanu klassikuid paksudest raamatutest. Et saada nendest aimu, piisab koomiksitest. Veriseid uudiseid näeb internetist või televiisorist. Televiisor, mis kunagi oli aken maailma, on muutunud „idioodi kastiks“, mis rahuldab orjade kõige madalamaid instinkte ja hoiab neid kindlalt keti küljes.
Reklaam, reklaam ja veel kord reklaam. Ostuööd, allahindlused, tõsielusaated. Iga päev toidab meedia illusiooni, et ka orjal on võimalus rabelda välja hallist ja igavast argipäevast ja saada kuulsaks ning mõjuvõimsaks. Selleks on vaja ainult natuke õnne. Kuid orja mentaliteet ei kao isegi sellise loosiõnnega kuhugi. Sajandeid tagasi polnud inimesel mingit valikut. Ta lihtsalt sündis orjusesse. Tänapäeva orjus on vaimne seisund.