:format(webp)/nginx/o/2018/01/31/7531875t1h3e51.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/07/04/7936192t1h6af2.jpg)
Tõsi ta on, et meie ajakirjanduses on üha enam hakanud ilmuma lugusid, kus vägivaldsete omavaheliste klaarimiste peategelasteks on vanemad inimesed. 60+ arvamusloos lahkab teemat Iirimaal elav eestlane Priit Neilinn.
Priit Neilinn: omapärane eakatekodu lahendus sulataks ehk ka eesti mõrvarmemmede südame
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarvitseb vaid meenutada õõvastavat sündmust ühes Eesti vanadekodus, kus üks eakas proua teise omavahelise tüli käigus lausa tappis või siis Põlvamaal aset leidnud totterkurba, jälle kord, kahe vanadaami kaklust, kus teineteist linnumajade ja muu käepärasega tümitati.
Kas see on märk? Mina arvan küll nii. Te võite küsida, et kas aastaid tagasi siis niisuguseid asju ei juhtunud? Võin täie kindlusega öelda, et juhtus küll, aga neid oli hoopis vähem ja neid peeti väga erakordseteks. Olen ise ametimehena viibinud sündmuspaikadel, kus armeeaastapäeva tähistavad sõjaveteranid, toona samuti juba eakad mehed, oma sõda edasi pidasid, nii et põrand verest, õllest ning viinast lige. Aga ma kordan, niisugused juhtumid olid suhteliselt haruldased ja neid meenutati hiljem kaua. Tänases ühiskonnas aga tunduvad asjad olevat nii, et Hollywoodi märulifilmidest võtavad põhiliselt õppust seeniorid.
Tänases ühiskonnas aga tunduvad asjad olevat nii, et Hollywoodi märulifilmidest võtavad põhiliselt õppust seeniorid
Olgu selle halaga vanade heade aegade suhtes kuidas on, kuid mõistlikum oleks ehk otsida niisuguste suundumuste põhjusi ja mõlgutada mõtteid, kuidas neid edaspidi ära hoida või siis ideaalis hoopiski olematuks teha.
Huvitav projekt Hispaanias
Kuna ma ise igapäevaelus sotsiaaltöötajana leiba teenin, andis see mulle võimaluse kokku puutuda ühe huvitava ettevõtmisega, millega Hispaania loodeosas asuvas Ourense linnas on juba algust tehtud.
Tuletan meelde, et Hispaania on üks suurimaid tööeast väljas olevate inimeste arvuga riike Euroopas ja eelpoolnimetatud kant paistab veel omakorda silma selle poolest, et seal on töötavaid inimesi vähem, kui neid kes pensioni saavad – seega väga õige paik, kus vastavatele projektidele eluvaim sisse puhuda.
Nimelt on Ourense äärelinnas hakanud 3000-ruutmeetrisel maatükil kerkima üsnagi omapärane ühekordne hoonemürakas
Heidame nüüd lühidalt pilgu sellele, kuidas hispaanlased loodavad nende probleemidega hakkama saada. Nimelt on Ourense äärelinnas hakanud 3000-ruutmeetrisel maatükil kerkima üsnagi omapärane ühekordne hoonemürakas. Maja, mille ehitamiseks kasutatakse ohtralt klaasi ja muid läbipaistvaid materjale, koosneb kahest põhiplokist ja neid ühendavast avarast ühisruumist.
Ühte põhiblokki saabuvad peagi ligi 80 aastaid näinud asukat ja maja teise poolde umbes sama arv lapsi. Ühisruum on aga mõeldud selleks, et seeniorid ja nende sõbrad lapsed saaksid teoks teha kõike toredat, mida iganes koos teha annab. Tegemist on nö päevakeskusega, mille taolisi ka minu praegusel kodumaal Iirimaal pea igas linnas leida võib ning mõnes paigas on neid isegi mitu.
Hispaanlaste projekt on aga erakordne mitmes mõttes. Alustaksime sellest, et tegemist on eelkõige erarahadel põhineva ettevõtmisega. Põhiline rahaandja on Amanicio Ortega fond, mida juhib samuti Kaliitsiast pärit omanik, kellele kuulub suurfirma Inditex, mis on tihedalt seotud Hispaania üleilmselt tuntud moefirmaga Zara. On südantsoojendav, et jõukale järjele jõudnud inimesed, vähemalt sel maal, ei unusta, kust nad pärit on.
Mõlemapoolne kasu
Teine huvitav mõttekäik Hispaania sotsiaaltöötajate poolt on see, et nad tahavad sel viisil pöörduda tagasi traditsioonilise ühiskonnamudeli juurde, kus mitu põlvkonda on toodud kokku ja pandud koos tegutsema. Eesmärgiks on muidugi see, et nad teineteist sel viisil rikastaks.
On üsnagi selge, et eelkõige naudivad niisugust kooselu just vanad inimesed, kuid ka lapsed ei jää millestki ilma, kuna tänu ühistele mängudele ja muudele ettevõtmistele saavad nad osa sellest tohutust elukogemusest, mida vanavanematel neile edasi anda on. Sealne sotsiaaltöötaja on veel lisanud, et niisugune koos elamise ja tegutsemise vorm annab vanematele inimestele võimaluse omandada muutuvas ühiskonnas vajalikke sotsiaalseid oskusi ja muudab vanaduspõlve seega nauditavaks. Seega on kasu, täiesti ilmselt, mõlemapoolne.
Nüüd aga viimaks tagasi Maarjamaale. Mida võiks meile mõne taolise või ehk veidi teises võtmes projekti juurutamine anda. Arvan tõsimeeli, et see võiks meie üksikute vanainimeste kalgistumakippuvaid hingi üles sulatada ja neile nende normaalse koha ning rolli ühiskonnas tagasi anda, mis oleks nimelt elutarkuse edasiandmine tulevastele põlvkondadele.
Just selle võimaluse puudumine ongi ehk viinud loo alguses viidatud jõhkrate sündmusteni. Peaasi, et jätkuks neid, kel häid ideid ja ka neid kes ei unusta, et me kõik kord vanaks jääme ja ikka seejuures inimesed oleme, olenemata meie maise vara hulgast.