Õie Jõgiste: kuidas mõjutavad vananemisega seotud stereotüübid töötajate leidmist

Pilt on illustratiivne Foto: Pexels / CC0 Licence

See, et vanemaealiste osakaal Eestis suureneb ja tööealiste osakaal väheneb, on fakt. Tööandjad kurdavad juba praegu tööjõu puuduse üle ja otsivad erinevaid võimalusi selle leevendamiseks. Kui töökätest on puudus, võib eeldada, et kõik inimesed, kes tahavad tööd teha, võetakse avasüli vastu. Kahjuks ei ole see alati nii ja mõnigi kord valitakse töötajaid mitte oskuste vaid vanuse järgi, kirjutab Sotsiaalministeeriumi blogis tööhõive osakonna nõunik Õie Jõgiste.

Jätame seekord kõrvale uuringud, mis näitavad, et vanemaealistel on raskem tööd leida, ja vaatame, milliseid tulemusi annab Google päring vanuse järgi töötajate otsimisele.

Näiteks artikkel, milles Liis Tiideberg värbamisagentuurist LKM Associates toob välja, et 99 protsenti tööandjatest soovib nende kaudu leida töötajat vanuses 28–40 ning harva kuni 45-aastast. Kas see, et eelistatakse 28–40-aastaseid, viitab et alla 28-aastased veel ei oska ja üle 40-aastased enam ei oska tööd teha? Või sellele, et nad on laisad ega viitsi tööd teha?

Teine näide. Ühes töövahendusportaalis saab tööpakkumisi valida selle järgi, kas töö sobib lastele, noortele, tööotsijale 45pluss või pensionäridele. Laste puhul võib selline liigitus anda olulist infot, sest alla 15-aastaste ja koolikohustuslike lastega töölepingu sõlmimisel tuleb arvestada töölepingu seaduse §-s 7 sätestatud piirangutega. Aga tööde liigitamine ülejäänud vanusegruppide kaupa tekitab küsimusi. Mis tööga on tegemist? Kas on üldse töid ja tööalaseid oskusi, mida saab vanuse järgi liigitada? Kas teatud vanusegruppi kuuluvatel inimestel on kõigil ühed ja samad oskused? Kui jah, siis millised? Millised on tööd, mis sobivad pensionäridele ka? Ja millised on tööd, mis neile ei sobi?

Vananemine algab pärast 20. eluaastat ja toob kaasa nii negatiivseid kui positiivseid muutuseid. Selleks ajaks on keha saavutanud küpsuse, lihasmass ja kollageeni tootmine hakkab vähenema, tekivad kortsud. Nii nagu juust muutub laagerdades paremaks, muutuvad ka mitmed oskused vanuse kasvades paremaks  – vaimne töövõime jõuab haripunkti 40-aastaselt ja sotsiaalsed oskused veelgi hiljem. Haripunkti jõudmine ei tähenda seda, et pärast need oskused kaovad.

Eurobaromeetri 2011. aasta aktiivsena vananemise uuringu järgi lõppes eestlaste arvates noorus 41,9 aastaselt. Vanemaealiseks pidasid eestlased inimest alates 62,4-eluaastast. Euroopa Liidus keskmiselt peeti inimest nooreks kuni 41,8-eluaastani ja vanemaealiseks alates 63,9-eluaastast.

40-aastane, keda Eurobaromeetri küsitluse järgi peeti nooreks, muutub tööturul hoopis vanemaealiseks. Miks?

Kui tegemist on töötamisega, siis vanusepiirid nihkuvad. 40-aastane, keda Eurobaromeetri küsitluse järgi peeti nooreks, muutub tööturul hoopis vanemaealiseks. Miks? Tõenäoliselt on tegemist stereotüüpse mõtlemisega, mille järgi on kõik inimesed teatud vanuses ühesugused ja kõige paremad töö tegijad on 28–40-aastased. Kõik inimesed kuuluvad eluea jooksul mõnda vanusegruppi, see tähendab, et vanus on tunnus, mille järgi saab teha üldistusi ehk luua stereotüüpe.

Stereotüüp näitab vaid seda, millised peaksid inimesed selles vanusegrupis olema. Millised nad tegelikult on, seda me ei tea. Enamlevinud negatiivsed stereotüübid ja nende võimalikud tekkepõhjused:

•  kõik inimesed on teatud vanusegrupis ühesugused. Vananemine on suures osas põhjustatud geneetilistest faktoritest, kuid oleneb ka inimese elustiilist, suhtumisest ja käitumisest. Kuna vananemine on individuaalne protsess, ei ole võimalik, et kõik ühevanused inimesed on ühesugused. Stereotüübi loomisel kaldume ühe grupi liikmete sarnasusi ülehindama ja erinevusi alahindama. Seetõttu tunduvad kahe grupi (näiteks 28–35 ja 45–-50) omavahelised erinevused suuremad, kui need tegelikult on;
• töötamine lõpetatakse vanaduspensionikka jõudmisel. Eestis on levinud arusaam, et pensionile minnakse 55-aastaselt. See võib olla seotud varem kehtinud vanaduspensionieaga (naistel oli see 55 ja meestel 60). Enne 2007. aastat võis inimese ka töölt vabastada, kui ta oli 65-aastane ja sai pensioni. Eelmisel sajandil peeti loomulikuks, et inimene lahkus töölt, kui ta jõudis vanaduspensioniikka.

Praegu on vanaduspensioniiga 65 aastat (erisus on 1953.–1960. aastal sündinutel) ja ainult vanuse tõttu ei tohi kedagi töölt ega teenistusest vabastada. Kindlasti on neid, kes kavatsevad vanaduspensioni õiguse tekkimise korral töötamise lõpetada. Aga on ka neid, kes soovivad töötamist jätkata. Seega ei saa teha üldistust, et kõik inimesed tahavad töötamise lõpetada, sest tegelikult on suur osa tööelust veel ees.

Statistikaameti andmetel elas 1. jaanuaril Eestis 50–74 aastaseid inimesi 386 042, enamus neist töötas ja neid, kes tööd ei teinud, oli 164 800. Tööhõivemäär 55–64 aastaste  seas oli 67,7 protsenti, Euroopa Liidu keskmine aga 57,5 protsenti. Inimestest, kes olid 65–74 aastased,  töötas üle ühe neljandiku. Seega ei ole kõik inimesed vanaduspensioniea tõttu töötamist lõpetanud.

• vanuse kasvades tervis halveneb ja töövõime väheneb. Tervise halvenemine ei ole seotud vanusega, vaid on individuaalne ja võib samahästi ilmneda ka noortel. aastal tehtud Rahvastiku tervise arengukava 2009-2020 vahehindamise aruande järgi kimbutavad igapäevaelu takistavad tervisehädad üha nooremaid inimesi – kõige enam on kasvanud selliste inimeste osakaal alla 35-aastaste seas. Ühest küljest on see seotud krooniliste haiguste kasvuga nooremates vanusrühmades, teisalt on suurenenud psüühikahäirete roll töövõimetuse põhjustajana. Psüühikahäirete tõttu määrati püsiv töövõimetus 2015. aastal 2300 inimesele, kellest enamus olid alla 44-aastased.
• vanemaealised ei taha oma oskusi täiendada ega oska kasutada uusi tehnoloogiaid. Teadmised, oskused ja õppimisvõime ei vähene pelgalt vanuse tõttu. Kui eeldada, et stereotüüp peab paika, siis saaksid üle 50-aastased teha vaid lihtöid. Eelmisel aastal töötas lihttööd eeldaval ametikohal vaid 13% vanemaealistest (50–74) ja 13% noortest (15–24). Keskmisest vanuserühmast (25–49) töötas sellisel ametikohal 7%.

Võitlust stereotüüpidega on keeruline õigusaktidega reguleerida, sest need kujunevad välja suhtumise, väärtuste ja tegude tulemusel noores eas.

Vanemaealised ei suhtu täiendkoolitustesse ja enese harimisse negatiivselt. Eelmise aasta viimase nelja nädala jooksul osales 55–64-aastastest elukestvas õppes 14 800  inimest  ehk 8,5%. Kuigi vanemaealiste elukestvas õppes osalemise määr on madalam kui noortel, ei tähenda see, et kõik vanemaealised ei omanda tööks vajalikke uusi oskusi.

Väiksema elukestvas õppes osalemise määra üheks põhjuseks võib olla see, et vanemaealised ise ei tunneta vajadust oma teadmistesse ja oskustesse investeerida. Teisalt võib tööandja, kes arvab et vanemaealised lähevad nagunii varsti pensionile ega ole võimelised õppima, pidada nn pensionieelikute koolitamist väheatraktiivseks. Siin on arenguruumi nii vanemaealiste kui tööandjate hoiakute muutmisel.

Võitlust stereotüüpidega on keeruline õigusaktidega reguleerida, sest need kujunevad välja suhtumise, väärtuste ja tegude tulemusel noores eas. Seejuures unustatakse, et mingil ajal kuulub inimene ise ka teatud vanusegruppi. Näiteks 25-aastane, kes täna peab juba 40- aastast vanemaealiseks, on ühel päeval ka ise 40-aastane. Kas ta tahab, et teda jäetakse töövestluselt kõrvale vaid seetõttu, et stereotüübi kohaselt ei võimalda tema kronoloogiline vanus teatud tööd teha?

Tasuks mõelda ka selle peale, kellele on vanuselised stereotüübid kasulikud:

1) tööandjale? Tõenäoliselt mitte. Stereotüübist lähtumine ei ütle tööotsija ehk konkreetse inimese kohta midagi. Kui personalipoliitika soosib müütide põhjal värbamist, siis jäetakse võimalikud sobivad kandidaadid kõrvale enne kui nende oskusi, teadmisi ja kogemusi üldse vaadatakse. Stereotüüpidest loobumine suurendab tõenäosust leida töötaja, kes sellele töökohale kõige paremini sobib. Samuti mitmekesisust. Millist kasu mitmekesisus toob, saab pikemalt lugeda Inimõiguste Keskuse kodulehel avaldatud materjalist mitmekesisus ettevõttes. Abiks võib olla ka mitmekesisuse kokkuleppega liitumine;

2) töövahendajale? Võib-olla, sest klient on kuningas ja tööandja ju otsib kindlas vanusevahemikus inimest. Pikemas perspektiivis ei ole see siiski kuigi jätkusuutlik lähenemine, sest töövahendaja vajab teenuse osutamiseks piisavat hulka potentsiaalseid sobivaid kandidaate. Kui tööotsija kogeb, et ta jäetakse vanuse tõttu pidevalt kõrvale, hakkab ta tööd otsima teisi kanaleid pidi või loobub sootuks. Esimene samm stereotüüpidest loobumisel, mis lubaks töövahendajal pakkuda tööandjale rohkem sobivaid töötajaid, oleks eemaldada töövahendusportaalidest võimalus vanuse alusel tööotsijaid sorteerida;

3) inimesele, kes tahab tööd teha? Kindlasti mitte. Kui teatud stereotüüpide põhjal jäetakse mingisse vanusegruppi kuuluvad inimesed pidevalt kõrvale, tekib inimgrupp, kes on ilma jäetud võimalusest teha tööd. Stereotüübid mõjutavad ka vanemaealiste otsuseid iseenda suhtes ja muudavad nende käitumist. Inimene hakkab pidama end töötamiseks liiga vanaks, hindab oma oskusi mittevastavaks, kardab kandideerida ja mingil hetkel võib loobuda tööotsingust.

4) ühiskonnale tervikuna? Kindlasti mitte. Kui stereotüüpide põhjal jäetakse kõrvale inimesed, kes tahaksid tööd teha, siis väheneb inimeste sissetulek ja eluga rahulolu, halveneb tervis ja ühiskonna kulud suurenevad.

Allikas: Sotsiaalministeeriumi ajaveeb