Grete Gross: kuidas jääb tsirkuseartist pensionile?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Igavene õhtusöök

FOTO: Big Wolf Company

Grete Gross ja Lizeth Wolk Big Wolf Company’st teevad midagi tavatut – elustavad traditsioonilise tsirkuse lugu kehastudes kaheks vanaprouaks, Martaks ja Helmiks, nostalgilises etendus-rännakus estraadikunsti kuldaega. Mida on lugejal õppida tsirkuselt ning noortel artistidel erudeeritud staaridelt, arutleb artist Grete Gross 60+ arvamusloos.

Kes ei oleks elus tundnud kirge, põlemist millegi, kellegi järele, haarates meid endasse nii, et isegi tahtes lahti lasta, ei suuda me sellest keerisest pääseda? Mis aga juhtub siis, kui kirest saab kogu su elu... millal ja kuidas see tuhmub?

Ma kahtlen, et maailmas leiduks kiretut tsirkuseartisti. Kindlasti võib leiduda neid, kes üksnes peretraditsiooni jätkajatena rakkesse on pandud, ent tsirkuse võlus, võimatuse võimalikkuses on raske ükskõikseks jääda. Kui kogu keha ja mõistus peavad olema täielikult ärkvel, 100 protsenti ja enam pühendunud täiuslikuks soorituseks. Olgu tegu tasakaalukunstniku, õhuakrobaadi või žonglööriga, mängib ta hetkega, kus inimene justkui suudaks ninapidi vedada gravitatsiooni, veeta õhus viiv enam kui lubatud on. 

See pole aga töö, mida õhtul ühes kostüümiga varna riputada, keha tuletab end meelde, teekond jätkub ja elu kentsakas rütmis ei peatu. Ometi, kogu hiilguse juures, võib tsirkuseartisti elu kohutavalt üksildane olla ning pahatihti muutub lava suuremaks kui elu ise. Töötada, luua, treenida... kõik publiku nimel! Kuid publik õhtul sind unele ei suiguta ning kuitahes armastav, on ta sinu üksnes hetkeks.

Alustades lavastuse «Igavikuline õhtusöök» loomisega pidime endilt koos Lizeth Wolkiga küsima, mis meid tulevikus ees ootamas on. Veel enam, me pidime rändama ajas tagasi, kujutlema end kahe kunagise staar-artisti, Marta ja Helmi kehasse ja hinge, kes nõukaaja pärandiga tänapäeval hakkama peavad saama. Kuigi Marta ja Helmi on fiktiivsed tegelaskujud, usun ma, et nende lugu võiks samahästi olla nii mõnegi lavastaari tänane reaalsus.

Kunagised lavapartnerid kohtuvad aastast aastasse ühisel õhtusöögil, meenutamaks noorusaegu, kujutledes end üheks õhtuks veel kauniks ja ihaldatuks. Proua Helmi Ulfbergil oli õnne kohata oma kaasat, lavameest, tsirkusetelgis töötamas, kuid härra elulõnga varajane katkemine ei lasknud õnnel kaua kesta. 

Marta Ingenseri hing jäi alatiseks igatsuses veritsema, sest noorpõlve armastus Villem ei saanud kunagi tema omaks. Igal suvel kohtusid nad nädalaks, kui tsirkus tuuril Villemi kodulinna saabus, kuid armastus ei pidanud ajahambale ja harvadele kohtumistele vastu ning Villem nais kooliõpetajanna, kes ei kadunud võõrastele maadele, võõraste meeste imetleda, võõraste naiste kadestada. 

Marta jäi üksildaseks vanaprouaks, lähedaimaks kaaslaseks ei keegi muu kui lavapartner Helmi. Ei suutnud ta välja mõelda, kuidas sidemeid hoida, olles alati kuhugi teel. Reisimine on oluline osa tsirkuse-romantikast. Kes ei oleks unistanud tsirkusega põgenemisest, laia maailma nägemisest, alati ümbritsemas sõbrad, kodu mahtumas ratastele. Kuigi paljutki on tänapäeva tsirkusemaailmas muutunud, siis liikuvus jääb.

Ühes linnas, ühes riigis naljalt leiba aasta läbi lauale ei too ning rahutu «kogu maailmaga jagamise soov» elab pea kõigis artistides. Sest kas pole see mitte hämmastav, nagu muusika ja tants, nii on tsirkus üks väheseid sõnatuid keeli, mis on arusaadav kõigile ning läbi mille võib jagada nii paljut. Milleks seda siis ainult oma kodukandile hoida?

Kuid üks hetk saab see kõik otsa. 

Vanaks saamine on tsirkuseartisti jaoks valus teema. Keha on artistile sama oluline kui kirurgile käed, maalikunstnikule silmad või pianistile kuulmine. Eriti naiste puhul on läbi aastate vanus olnud tundlik teema - kui sa enam liibuvas kostüümis piisavalt võluv välja ei näe, siis hüvasti, lavalauad!

Ja mis saab siis? Pensionipõlv kolmekümnendate lõpus? Ümberõpe sekretäriks, müügimeheks, inseneriks? Kes vähegi tsirkuseartistidega kokku on puutunud, võivad ilmselt tõdeda, et paigal püsimine neil hästi välja ei tule. Paljudest saavad treenerid, kes õpilastele annavad ja läbi nende lavaelu jätkavad. Kõigil treenerisoont aga pole ning igaühest ka tsirkusedirektorit ei saa. 

Samuti ei sea tsirkus keelt kunagi barjääriks, vaid pigem rõhub oma sõnatule viisile puudutada. 

Kui ma ise tulevikule mõtlen, loodan piisavalt kaua vormis püsida, kaasaegses tsirkuses ei ole olukord nii karm ja vähesema koormusega töötades ei aja keegi sind mõne kortsu pärast lavalt minema. Küll aga üle 50 aasta muutub edasiminek raskeks. Samas pole tänapäeva tsirkus enam üksnes telk, artistid ja lavatöölised. Tsirkust kasutatakse sotsiaalse treening- ning õppemeetodina üle maailma. Peamiseks põhjuseks just võimalus igale katsetajale midagi meelepärast ja hästi väljatulevat leida. Samuti ei sea tsirkus keelt kunagi barjääriks, vaid pigem rõhub oma sõnatule viisile puudutada. 

Tsirkuse-entusiaste, kes on valmis publikut ning fanaatikuid taga ajama ning tsirkust aina edasi arengusse puksima, ei saa kunagi üleliia olla, nii et tsirkuse nimel võib töötada ka lavalt maas. 

Lavastusega «Igavikuline õhtusöök» alustades oli meil hirm piire kompida, kuidas rääkida vanadusest, keha ja mõtte muutustest ilma kellelegi pahameelt valmistamata? Helmi ja Marta on mõistagi enamuse elust tsirkuses veetes üsna omapärasteks vanadaamideks kujunenud ning üksteise tögamine on nende lemmik-meelelahutus.

FOTO: Big Wolf Company

Esimestel etenduskordadel oli kerge klomp kurgus publiku seas vanemat vaatajaskonda nähes. Eneselegi üllatavalt on etendus aga just neile kõige enam meele järele. Kel vähegi tervislik huumorimeel on, võivad end ära tundes kõhud kõverasse naerda. Nagu üks Soomes etendust külastanud vanaproua ütles «selleks peabki vanamutt olema, et kogu komöödiast aru saada, ma naersin terve aja pisarad silmis!» 

Vanaks saame me kõik kord nagunii, kõnnak muutub vaevaliseks, mõte aeglaseks, proteesid ei taha hästi suus istuda, juuksekarvad peas püsida. Ma usun, et oskus sellele vastu minna ning ka iseenda üle nalja heita on ääretult oluline. 

Tsirkuseartistidena võime juba ette ennustada, mis kohad tulevikus häda tegema hakkavad. Vigastused on paratamatu osa meie elukutsest ning ka Martat ja Helmit luues keskendusime palju sellele, kuidas meie endi kehad muutuda võivad. Mismoodi töötab neljakümne aasta pärast vasak opereeritud põlv? Kuidas mõjub kehale kolmkümmend aastat parema kehapoole ületreenitust?

Karakterite loomine oli meie jaoks väga põnev uurimistöö. Õppida nägema ühenduslüli mineviku, oleviku ja tuleviku vahel. Ühel päeval, kui taas oma Salme Kultuurikeskuse proovisaali minemas olime, oli meie üllatus suur, kui fuajeest 60+ festivali avastasime. Otsus tuli kiirelt - sel päeval toimus proov saallist väljaspool, sulandusime (niivõrd-kuivõrd sujuvalt) seltskonda ning asusime uurima, jälitades mõtet, kuidas liigub keha ühe või teise hädaga, millised on žestid, mis saavad omaks üksnes aastakümnetes.

Helmi ja Marta küll kogu etenduse vältel vanad ei ole, vahel ekslevad nad oma mälestustesse, kadudes ära reaalsuse ja mälestuste vahele, olles äkki taas võimelised tegema ükskõik mida... kuni äkki keha end meelde tuletab.

FOTO: Big Wolf Company

Ehk mingil moel eksleme ka meie ise kui Lizeth ja Grete selles ajaloo virr-varris ära. Traditsiooniline ja kaasaegne tsirkus on end tihtipeale vastandanud, meie jaoks aga oli just oluline teha kummardus ajaloole. Me usume, et on oluline tunda ja austada oma juuri. Nagu tants kummardab balletile, muusika klassikutele, teater Vana-Kreekale, nii väärtustame ja hindame me traditsioonilist tsirkust, mis aastast 1782 pika tee käinud on.

Etenduse loomise käigus kaevusime me fotoalbumitesse, estraadimuusika kogumikesse, taaselustasime traditsioonilise tsirkuse kostüümimalle ja armusime ajastukohasesse mööblisse ning keraamikasse. Kõik asetus omale kohale ning Helmi ja Marta said elu sisse.  

Küll ilma telgita, kuid austusavaldusena Eesti kunagistele artistidele oli meil soov Helmi ja Marta nii-öelda viimast korda üle kodumaa tuurile viia. Katsetus on üsna hulljulge, sest sõna tsirkus toob tänapäeval esile pigem kahtleva kulmukortsutuse kui et vaimustushuilge, kuid ehk on just Helmi ja Marta ülesandeks seda arvamust muuta. Meie soov on lihtne, panna kogu Eestimaa tsirkust armastama. Muud ei olegi tarvis, kui et publik annaks neile selleks võimaluse, tuleks kohale ja veenduks ise, kas tsirkus nende armastust väärib või ei. 

Tsirkuselavastus «Igavikuline õhtusöök» Big Wolf Company esituses üle Eesti:

28. juuni Restoran «Peatus» Tallinn

30. juuni Kernu mõisa küün

5. juuli Haapsalu kultuurikeskus

7. juuli Paide Teatri- ja muusikamaja

19. juuli Festival Cirkuliacija, Kaunas, Leedu 

28. juuli Mooste folgikoda

1. august Koidu seltsimaja, Viljandi

*Grete Gross on kaasaegse tsirkuse artist, lõpetanud 2015. aastal SaSak Tsirkusekooli Soomes. Gross on Big Wolf Company, Eesti esimese professionaalse kaasaegse tsirkuse trupi üks asutajaid. Ta on tuntust kogunud Eestis ja mujal lavastustega nagu soololavastus «Ahelad», duo Homeles Moreles lavastus «Lagrits ja sidrunid» ning tänavale loodud soolokomöödia «Elina». Samuti on Gross Eesti Tsirkusekeskuse juhatuse liige ja tulihingeline tsirkuse- ning multidistsiplinaarse kunsti armastaja ning eestvõitleja. 

Tagasi üles