Kogukonnaaktivist: memm ja taat jõuavad arsti juurde ümberistumiste ja bussigraafikute klapitamisega

Tiina Tuhkanen-Kostrova on noor ema, kes töötab Valga haiglas õena. Foto: Erakogu

Mida kõrgem ametipost, seda suurem vastutus, seda suuremad kohustused ning seda suurem on oht inimlikult eksida. Võim, vastutus ja kohustused käivad alati käsikäes, arutleb 60pluss arvamusloos Valga kogukonna aktivist Tiina Tuhkanen-Kostrova.

Inimese võimuses on palju, oleme looduse kuningad. Meile on võim teha palju head, kuid oskus saata korda ka rohkesti kurja. Valikuvõimalus on kõigil, kuid mida me teeme? Kas aitame, toetame, loome, hoiame, armastame või hävitame? Ahnitseme, salatseme, oleme kahepalgelised ja külmad?

Rääkides riigi tervishoiust ja haiglasüsteemist, lasub vastutus kõigil poliitikutest otsustajatel ning haiglajuhtidel ja nõukogudel. Neil on kohustus tagada võimalikult võrdne ja hea arstiabi kättesaadavus kõigile. See on südametunnistuse küsimus, kas nähakse vajadust ja saadakse aru, et inimesed vajavad abi Eesti eri paigus, ka väiksemates piirkondades. Eriti veel nendes maakondades, kus elab arvuliselt vähem rahvast ning kus elatustase on niigi madalam.

Päevapikkune tekond arsti juurde

Inimlik on teistest hoolida, et ka armas vanamemm ja taat saaksid ühe jalutuskäigu või lühikese bussisõiduga arsti juurde, mitte ei pea selleks ette võtma päevapikkust teekonda, korduvate ümberistumiste ja bussigraafikute klapitamisega.

Miks peaksid inimesed, kes vajavad arstiabi, ekslema terve päeva suurlinnas, kui paljude erinevate teenustega arstiabi saaks pakkuda ka kodukoha väikehaiglas?

Inimlik on, kui rase naine ei pea üheksa kuud muretsema, kuidas sünnitama saab, kas ta ikka jõuab turvaliselt 100 kilomeetri kaugusele. Selle asemel saaks ta seda erilist aega nautida koos perega, olla viimase hetkeni pingevabalt kodus ning minna siis lähedal asuvasse haiglasse, et pere läheduses ja tuttava personali hoolitseva abiga uus elu ilmale tuua.

Kui naine on rahulik, kulgeb ka sünnitus hästi

Eesti viimase 20 aasta statistilised näitajad, mis on seotud imikute suremusega, on seetõttu nii head, et meie sünnitusabi on inimestele piisavalt lähedal olnud, sünnitada on saanud nii väike- kui suurhaiglates. Kui naine on rahulik ja õnnelik, siis kulgeb ka rasedus ja sünnitus paremini ja turvalisemalt. Igasugune pinge ja üleelamised on ema ja beebi tervisele potentsiaalseks ohuks.

Arstiabi hea kättesaadavus igas eas inimestele on ülimalt oluline. Meie inimeseks olemise eesmärk ongi üksteist aidata, hoida, toetada ja armastada.

Haiglate võrgustumine ja suurhaiglate liitmine ei anna enamikule patsientidest kahjuks midagi positiivset. Teenuse kättesaadavus halveneb tunduvalt ning ravijärjekorrad sellest ei lühene, vaid pikenenevad veelgi. Raviteenuse kvaliteet ei tõuse, vaid langeb arstile saamise järjekordade pikenemise tõttu. Inimese seisund võib otseselt ooteaja pikkuse tõttu kannatada ja halveneda.

Kas haige inimene on võimeline arsti juurde sõitma?

Arstiabi saamiseks peavad inimesed ise sõitma Eesti eri piirkondadest Tartusse või Tallinnasse, sealjuures peavad nad sõidu, majutuse ja muud kulud ise kinni maksma. Kas haige inimene on üldse võimeline kuhugi sõitma? Kuidas ja millega ta sõidab, kui tervis on kehv? Aga kui oma transporti pole? Kui raha napib? See pole inimlik.

Suur vastutus teenuste kättesaadavuse osas langeb kohalikule omavalitsusele. Kas kohalik omavalitsus kannab selle vastutuse välja?

Tegelikkuses saaks palju efektiivsemalt asju ajada, kui väikehaiglad kaasatakse protsessidesse, kui väikehaiglatesse jäetakse teenused alles ning terviseteenused hajutataksegi üle riigi. Inimesed saaksid kodule lähemal arsti juures käia, lisakulu jääb ära. Personal saaks vajadusel roteeruda.

Arstide puuduse vastu aitaks see, kui tasuta hariduse saanud tohtrid peaksid pärast diplomi saamist töötama näiteks kolm aastat Eestis - sellest pool aega väikehaiglates või paralleelselt nii väikehaiglas kui suuremas haiglas. Arstiõppe residentuuri võiks lisada kohustusliku väikehaigla tsükli. Kohalik omavalitsus võiks pakkuda arstile elamispinda, et tal oleks motivatsiooni Eestisse jääda. Saame ju aru, et välismaa kõrged palgad meelitavad, kuid peame toetama ka kodumaa jätkusuutlikkust.

Raskemad haiged võiksid jääda suurhaiglatele, väiksemad operatsioonid ja protseduurid saaks teha ka väikehaiglates. Sedasi ei jookseks süsteem umbe. Praegu näib, et haiglate võrgustumine oli vajalik selleks, et edaspidi oleks hõlpsam väikehaiglad kaotada ja suurhaiglate tarvis raha kõrvale panna.

Väikehaiglate kaotamine ei taga ravikvaliteeti

Väikehaiglate kaotamine ei taga paremat ravikvaliteeti ja lühemaid ravijärjekordi. Üldhaigla erinevate tervishoiuteenuste kaotamine ja nende asemele hoolekandeteenuse kohtade tekitamine halvendab oluliselt inimestele arstiabi kättesaadavust. Hooldekodu ja järelraviteenuse kohtade juurdetekitamine on küll oluline, kuid see ei tohi toimuda teiste erialade ja tervishoiuteenuste arvelt.

Suuremad haiglad soovivad arendada teadust, laiendada õppebaase, teha juurdeehitisi ja raha paremini hallata. Kellele neid veel suuremaid õppebaase siis vaja on, kui meil inimesi napib? Kui arstid ülikooli lõpetavad, läheb enamus neist üldse välismaale tööle. Kuhu lähevad tööle erineva väljaõppe saanud õed, ämmaemandad ja eri osakondades töötavad hooldajad, kui väikehaiglate töökohad kaovad?

Inimesed on sunnitud ära kolima, kuna kodukohas pole enam nende kvalifikatsioonile vastavat tööd. Aga pere tahab toitmist - kas õppebaaside loomine ja suurhaiglate laiendamine linnakuteks on mõttekas ja kulutõhus?

Tervishoiuteenuste pakkumine ei saagi mitte kunagi olla kulutõhus - see ei tohiks olla äri, vaid missioon. Väikehaiglates teenuste kaotamisega ning suurhaiglate ülikoolihaiglaks liitmisega saavutatakse veel tugevam kaitsebarjäär. Rahvale jääb aga arstiabi aina kaugemaks. See pole aus, kui eelistatakse Tartu ja Tallinna inimesi. Kõik on võrdsed, kõik vajavad hoolt. Üksteist peab hoidma!