Lapselapsed on pikniku järele hullud
Nagu ilmselt enamik lapsi, on ka minu lapselapsed suisa hullud piknike järele. Olen neid lapselastele korraldanud eri paigus – kodu lähistel või kaugemal mererannas, metsas lilli korjates, Kadrioru pargis, loomaaias. Isegi terrassil või rõdul, kui ilm õue ei luba. Kõige väiksema lapselapsega oli eelmisel suvel (ta oli siis kahene) lausa igapäevane traditsioon, et kui läksime mere äärde jalutama ning väikesed jalakesed ära väsisid, pidi vanaema kas liivale või murule teki maha laotama ning söögi- ja joogipoolise välja otsima. Nii et piknik, eriti piknik põnnidega, on samuti eriti tore traditsioon.
Piknikke võib loomulikult pidada ka kevadel, sügisel ja talvel, kõik on kinni vaid meie seiklushimus ja loovuses. Sügisel võib korraldada näiteks kuldse sügise piknikke, talvel metsa- või suusaretke- või kelgumäepiknikke. Või isegi uusaasta vastuvõtmise piknikke. Kevadel jälle on tore pidada lihtsalt looduse või päikesevalguse nautimise või näiteks nurmenukupiknikke. Samuti ei piira pikniku pidamist kellaaeg, isegi öösel on teinekord väga põnev piknikku pidada. Meie pere üks piknik toimus näiteks öise matka järel kõrgel merekaldal.
Piknik jõudis meile prantslastelt
Pikniku pidamise komme on meieni jõudnud prantslaste kaudu ja sõna piknik on samuti prantsuse päritolu. Algupäraselt on piknik tähendanud lõbureisi mõnda kaunisse paika metsas, mere või järve või jõe ääres. Pikniku eesmärk on looduses muretult ja lõbusalt aega veeta ja kindlasti ka einet võtta.
Aja jooksul on piknikukultuur levinud kogu maailmas ning igal rahvusel on omad traditsioonid. Näiteks prantslaste piknikukorvi kohustuslikud toidud on olnud juust, linnupraad, võileivad, külmad lihalõigud ja pasteedid, keeksid, magusad saiakesed ning puuviljad. Vene piknikul pakuti kindlasti teed.