Suvel, kui päikesekaar kõrge ja valget aega kõige enam, saab pikki ja väga pikki looduskäike ja retki ette võtta. Kui aga läheme sõprade või lähedastega pikemalt loodusesse, on vahepeal vaja ka jalgu puhata ja keha kinnitada. Ja seda teab ometi igaüks, et värskes õhus maitseb kõik hoopis teistmoodi ja paremini kui toas süües.
Värskes õhus söömise poolt räägib, et see on tore vaheldus tubasele söömisele, pakkudes meie igapäevarutiini midagi erilist. Vahel, näiteks matkates või autoga pikemal avastusretkel olles või koguni sõpruskonna ja bussiga väljasõite tehes või kaunis kõrvalises mererannas puhkepäeva veetes on see lihtsalt vajalik. Värskes õhus ja kauni loodusega paigas söömine pakub hulgaliselt positiivseid elamusi.
Igal perel oma piknikutraditsioon
Nii mõnelgi perel on selliseid traditsioone, mille juurde kuulub kindlasti piknik. Meil on peres näiteks tava, et sõidame igal aastal suve hakul, tegelikult isegi kevadel, sest juuni esimestel päevadel pole ju veel ametlik kalendrisuvi, Ida-Virumaale surnuaedadesse, kus puhkavad meie nelja põlve lahkunud. Teeme vajalikud tegemised ära, seejärel otsime alati mõne kena koha kas mererannal või mujal ja peame ühe mõnusa pikniku.
Meie peres on suvel ka mitu sünnipäeva ja nii mõnelgi aastal oleme neid tähistanud väljasõiduga mõnda kaunisse paika. Kindlasti peab väljasõidupaik olema mere ääres ja sellises kohas, kust päikeseloojangut näha on. Selliseid paiku on Eesti põhjarannikul õnneks mitmeid. Muidugi valime sellise ilma, et pilved kaunist vaatepilti ei varjutaks. Ja siis peame sünnipäevalapse auks õhtust päikeseloojangupiknikku.
Piknikupidamises oleme juba kogenud ja vastav varustuski enamjaolt olemas. Ühe eriti meeldejääva pikniku pidasime noorpere ümmarguse pulma-aastapäeva tähistamiseks Ontika paekaldal. Meelde jäi see piknik seetõttu, et kui olime ennast kenasti sisse seadnud, piknikulaua katnud ja isegi juba natuke suupisteid nautida jõudnud, saabus ei tea kust müstiline must äikesepilv. See oli täiesti sürrealistlik olukord, keset imekaunist kesksuvepäeva tõmbus taevas äkki mustaks. Õnneks oli läheduses üks varjualune, kuhu saime tormituule esimeste minutite jooksul oma pikniku üle kolida ja suisa äikesevihma kätte ei jäänud. Pidasime mõnusalt piknikku edasi ja nautisime marulist vihma. Lapselapsed natuke muidugi kartsid äikesemürtsatusi, aga samas oli neil ja muidugi ka meil, täiskasvanutel, tohutult põnev. Ja meelde jäi see piknik nii meie perele kui ka kõigile külalistele kohe kindlasti.
Lapselapsed on pikniku järele hullud
Nagu ilmselt enamik lapsi, on ka minu lapselapsed suisa hullud piknike järele. Olen neid lapselastele korraldanud eri paigus – kodu lähistel või kaugemal mererannas, metsas lilli korjates, Kadrioru pargis, loomaaias. Isegi terrassil või rõdul, kui ilm õue ei luba. Kõige väiksema lapselapsega oli eelmisel suvel (ta oli siis kahene) lausa igapäevane traditsioon, et kui läksime mere äärde jalutama ning väikesed jalakesed ära väsisid, pidi vanaema kas liivale või murule teki maha laotama ning söögi- ja joogipoolise välja otsima. Nii et piknik, eriti piknik põnnidega, on samuti eriti tore traditsioon.
Piknikke võib loomulikult pidada ka kevadel, sügisel ja talvel, kõik on kinni vaid meie seiklushimus ja loovuses. Sügisel võib korraldada näiteks kuldse sügise piknikke, talvel metsa- või suusaretke- või kelgumäepiknikke. Või isegi uusaasta vastuvõtmise piknikke. Kevadel jälle on tore pidada lihtsalt looduse või päikesevalguse nautimise või näiteks nurmenukupiknikke. Samuti ei piira pikniku pidamist kellaaeg, isegi öösel on teinekord väga põnev piknikku pidada. Meie pere üks piknik toimus näiteks öise matka järel kõrgel merekaldal.
Piknik jõudis meile prantslastelt
Pikniku pidamise komme on meieni jõudnud prantslaste kaudu ja sõna piknik on samuti prantsuse päritolu. Algupäraselt on piknik tähendanud lõbureisi mõnda kaunisse paika metsas, mere või järve või jõe ääres. Pikniku eesmärk on looduses muretult ja lõbusalt aega veeta ja kindlasti ka einet võtta.
Aja jooksul on piknikukultuur levinud kogu maailmas ning igal rahvusel on omad traditsioonid. Näiteks prantslaste piknikukorvi kohustuslikud toidud on olnud juust, linnupraad, võileivad, külmad lihalõigud ja pasteedid, keeksid, magusad saiakesed ning puuviljad. Vene piknikul pakuti kindlasti teed.
