:format(webp)/nginx/o/2018/06/11/7894873t1h33cf.jpg)
Varikoos ehk veenilaiendid on tõeline nuhtlus. Mida teha? Milline ravimeetod valida, et taastumine oleks kiire ja valutu?
Uudne lõikus vabastab veenilaienditest kiirelt ja valutult
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veenilaiendid ehk varikoos on levinud probleem, mida esineb ligi 40 protsendil naistest ja 30 protsendil meestest. Aasta-aastalt suureneb registreeritud haigusjuhtumite arv. Võib öelda, et veenilaiendite käes kannatab tänapäeval juba iga neljas inimene maailmas. Kuna probleem laieneb, sagenevad ka küsimused: kuidas ikkagi varikoosist hoiduda, mis seda põhjustab ja kuidas ravida?
«Selliste terviseprobleemide ravi on aastate jooksul väga palju muutunud ja tänapäeval kasutatavad protseduurid tekitavad minimaalselt valu ja ebamugavust,» ütleb kliiniku Estmedica kirurg-peaarst Aleksandr Detotšenko. Tema sõnul algab varikoosi ravi patsiendi ultraheliuuringuga. Selle põhjal kaardistatakse patsiendi haiguse staadium, mille järgi valitakse sobivaim ravimeetod.
Miks veenilaiendid tekivad?
Kõige enam mõjutab veenilaiendite teket geneetiline eelsoodumus, mistõttu võib veenilaiendeid esineda terves suguvõsas. Samuti soodustavad varikoosi teket kaalutõus ja liiga istuv, aga ka seisev töö ning üleüldine vähene liikumine.
Erilist hoolt ja tähelepanu tuleks jalgadele pöörata raseduse ajal, mil venoosse vere äravool on raskendatud ning suureneb veenilaiendite tekke oht. Veresoonte lõtvumist mõjutab ka keha hormonaalne kõikumine, mistõttu on olnud juhtumeid, kus varikoos on tekkinud juba teismeeas. «Tuleb meeles pidada, et efektiivne ja toimiv ravi on invasiivne. Kõikvõimalikud meedias reklaamitavad kreemid, tabletid ja sukad ei lahenda probleemi, vaid heal juhul pidurdavad haiguse arengut. Kokkuvõttes võib tänapäevast veenilaiendite ravi võrrelda hammaste parandamisega: kohalik tuimestus, kiire taastumine ja vähe tüsistusi,» selgitab dr Aleksandr Detotšenko.
Valulikkuse, pakitsuse, jalakrampide, veenide nähtava laienemise, liigesetursete või jalahaavandite korral tuleb kindlasti pöörduda arsti poole, kes määrab sobiva ravimeetodi. Veenilaiendite diagnostika kuldstandardiks on ultraheliuuring, mis võimaldab arstil hinnata veenide seisukorda ja vereliikuvust ning määrata seega õige ravimeetodi.
Paljudele võib tunduda veenilaiendite eemaldamine üpris hirmuäratav ja valulik, kuid tegelikult leidub praegu moodsaid ning üsna valutuid viise. Patsient ei vaja üldnarkoosi ja võib pärast protseduuri kohe omal jalal lahkuda.
«Võib-olla olete kuulnud tuttavatelt lugusid veenilaiendite ravist ja arvanud, et operatsioon on tunduvalt ebameeldivam kui probleem ise, kuid muretsemiseks pole tänapäeval enam põhjust,» rahustab doktor Detotšenko. «Ajad on muutunud ja käelise läbivaatuse asemel kasutavad arstid jalgade venoosse süsteemi uurimiseks Dupleks-ultraheli diagnostikat. See võimaldab probleemi täpsemalt hinnata ja selle ulatust määrata, mis omakorda annab võimaluse valida iga konkreetse juhtumi puhul maksimaalselt efektiivse ravimeetodi.»
Dr Aleksandr Detotšenko sõnul kasutati varikoosi raviks varem veeni väljatõmbamist läbi avatud haava. «Pindmiste veenide kadumisega võtsid verevoolu üle jalas asuvad sügavamad veenid ja probleem lahenes. Maailma arenenud riikides sellist veenide eemaldamise meetodit ehk stripping’ut aga ei soovitata, kuna sellega kaasneb suur traumaoht ja pikk taastumisaeg. Paraku tehakse Eestis siiani enamik operatsioone väljatõmbamisega.»
Neli uut ja moodsat veenilaiendite ravimeetodit
Hoopis ajakohasem meetod on endoablatsioon, mille käigus viiakse peenike kateeter kahjustatud veeni ja kuumutatakse veeni sisemist valendikku raadiolainete või laseri abil. See viib veeni seintes leiduva kollageeni kokkutõmbumiseni, veen kollabeerub ja kaob.
