Väike jalutuskäik iga päev säästab valusast jalakrambist

Foto: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

Jalalaba- ja säärekrambid võivad ebameeldiva üllatusena esineda east olenemata, kuid mõnevõrra rohkem on nendega kimpus seeniorid – kolmandik üle 60-aastastest kogevad jalalabas või -sääres valulikku lihaste kokkutõmmet.

Rakvere Haigla jalaravikabineti õe Lende Liivaste sõnul kardavad meie seeniorid organismile vajalikus koguses vedelikku tarbida, sest peljatakse turseid ja sagedast vajadust tualetis käia. Vedelikupuudus võib olla üks öösiti esinevate krampide põhjustaja. Selle vältimiseks peaks inimene tarbima 1,5 kuni 2 liitrit vedelikku ööpäevas. Kohvi soovitab õde vanemas eas vähem tarvitada ja pigem hommikupoole. Seevastu õhtusest teejoomisest võiks saada meeldiv harjumus.

Öiste jalakrampide teise levinud põhjusena toob jalaravikabineti õde Lende Liivaste välja vähese liikumise, mistõttu soovitatakse selle murega jalaravikabinetti pöörduvale patsiendile kõigepealt suurendada füüsilist aktiivsust.

Alustada tuleks tasa ja targu

Jalaravikabineti õde, diabeediõde ja siseosakonna õde Katrin Indus lisab, et istuva eluviisiga inimene peab alustama tasa ja targu. Muidu tekivad krambid just ülekoormusest. «Sageli võetakse ette pikk vahemaa, aga tegelikult peaks alustama lühemate otsadega ja neid siis järk-järgult pikendama,» rõhutab Katrin Indus.

«Mõni vanem inimene ei taha talvel liikuda, sest kardab näiteks libedust. Kevadel aga kiputakse kohe aias maad kaevama ja siis on oht krambid saada. See on sama, mis ilma eelneva treeninguta jooksma minna,» toob ta näite.

Ühest reeglit, kui palju peaks vanemaealine päeva jooksul liikuma, õde öelda ei saa. See on väga individuaalne ja oleneb sellest, milline on seeniori enesetunne ja millised tervisehädad teda kimbutavad. «Ei saa anda soovitust jalutada viis kilomeetrit päevas, kui ta seda teha ei jaksa. Mõnikord piisab alustuseks ka sajast meetrist. Kõik oleneb inimesest,» kõneleb Katrin Indus.

Jalakrambid võivad haigustega kaasneda

Üpris sageli on jalakrambid tingitud eaga kaasnevatest haigustest. Kolesterooli ladestumisel muutuvad arterite seinad paksemaks, võivad tekkida lubjastunud kolded või verehüübed. Veri peab suurema jõuga soontest läbi pressima, mis tekitab valu. Samuti kipuvad krambid kimbutama diabeetilise neuropaatia korral. Ohustatud on ka need, kellel on soodumus veenilaiendite tekkeks.

«Vanemad inimesed võtavad diureetikume, kui mingil põhjusel on neerutalitlus häiritud. Diureetikumidega viiakse aga organismist kaalium välja, tekivad elektrolüütide häired ja öösiti võivad kohe tekkida jalakrambid,» toob Lende Liivaste välja ravimite tarvitamise ja jalakrampide seose.

Valulike krampide leevendamiseks soovitab ta esmalt abi ostida magneesiumist – apteegis müüakse magneesiumisoola, millega saab teha jalavanni. Diabeetikutele, kelle jalgadel haavandid, seda siiski ei soovitata, nagu ka magneesiumi sisaldavaid pihustatavaid õlisid või määritavaid geele, mis kõik läbi naha imenduvad ja vaevusi vähendavad. «Diabeetikud võivad jalavanni tegemise asemel käia duši all, et natuke lihaseid lõdvestada, nii vähenevad ka jalakrambid,» pakub Katrin Indus diabeetikutele võimaliku alternatiivi. Toidulisandina magneesiumi sissesöömine peaks jääma meedikute sõnul juhuks, kui organismist on veega elektrolüüdid välja viidud.

Tervislikud eluviisid ikka head

Et jalakrambid edaspidi ei tuleks või neid esineks võimalikult harva, rõhutab Lende Liivaste lisaks füüsilisele aktiivsusele tervislikke eluviise – kindlasti mitte suitsetada – ja tasakaalustatud toitumist, mis hoiab magneesiumisisalduse veres korras. Regulaarselt peaks sööma tumeroheliste lehtedega köögivilju, näiteks brokolit, samuti kõrvitsaseemneid, jogurtit, banaani, tumedat šokolaadi.

Õde Lende Liivaste märgib, et inimesed oskavad jalakrampe magneesiumi puudusega seostada küll, aga ei teata, et jälgida tuleb ka D-vitamiini. Seda on kõigil eestimaalastel sageli vähe, eriti vähe aga üle 60-aastastel.