Tulekummardajad, jalakrambid ja värvid Vaata, millest kirjutab ajakirja 60+ juuninumber

FOTO: 60+

Alates juunikuust on ajakirjal 60+ uut moodi esikaas, millel kujutatud Eesti Ajaloomuuseumist pärit eestlastele tuttavad vanad, väärikad ja praeguseks väga hinnalised tarbeasjad. Iga esikaane juurde kirjutab kunstiloolane Anne Ruussaar seda pilti selgitava ja hariva teksti.

Juunikuu ajakirja esiküljel on meened, mida ikka puhkusereisilt kaasa tuuakse. Puhkamine muutus Eesti kuurortides populaarseks 1930. aastatel, mil jõukam rahvas suurlinnatolmust end värske õhu kätte tuulutama sõitis. Hoogustus ka reisimine üldiselt ja nii külastas Eestit aina enam välisturiste. Just selliste väikeste mälestusesemetega ujutas suvitushooaegadel siinne portselanivabrikant Nikolai Langebraun poeletid üle. Praegu võivad tema suurte, kasutusväärtusega serviiside hinnad alata juba 1000 eurost ja lõppu hinnaskaalal tegelikult ei olegi, sest esemeid juurde ju ei tule. Kes oli Nikolai Langebraun, kelle dekoreeritud portselan on nüüdseks kujunenud ihaldusväärseks kollektsioneerimisobjektiks, saab lugeda ajakirja 60+ värskest juuninumbrist.

Paljud loodusrahvad on olnud loomult tulekummardajad. See käib ka meie kaugete esivanemate kohta. Volbrituli, jaanituli, iga matka juurde kuuluv lõkketuli. Tuli midagi sümboliseerimas, midagi meenutamas, kuivatamas ja sooja andmas. Tuli lihtsalt selleks, et sellesse vaadata ning mõtiskleda. Oluliste või vähem oluliste asjade üle. Miks armastab eestlane tulle vaadata, kirjutab ajakirja 60+ juuninumbris psühholoog Toivo Niiberg.

Värvipsühholoogid teavad, et alateadvuses mängivad värvid väga suurt rolli. Valge näiteks on noor värv, seda eelistavad kanda aga sageli just vanemad inimesed, kes teavad, et see noorendab. Paljud noored see-eest kannavad musta, et mõjuda tõsiseltvõetavamalt või väljendada protesti konservatiivsuse ja traditsioonide vastu. Aga miks siis räägitakse pensionäri beežist, analüüsib koos värvikate pensionäridega värskes 60+ numbris Thea Karin.

Paar aastat pärast Tšornobõli katastroofi käis üks Lõuna-Valgevene peaarst Tallinnas. Ta rääkis, et sõitis oma oblastis mööda teed ja nägi, kuidas üks mees karjatas lehmi, kelle jalad olid kilekottidesse mässitud. Ta peatas auto, vaatas seda arusaamatult ja küsis mehelt, miks nii. Mees vastas: «Et sõrad kiiritust ei saaks.» See on siiani minu jaoks parim näide «natukene-mõtlemisest». Peaasi et sõrad kiirgust ei saaks! See, et lehm kiiritatud rohtu sisse sööb, ei tulnud mehele pähegi. Just ilmunud ajakirja 60+ juuninumbris arutleb arst ja psühhoterapeut Epp Veski selle näite varal, kuidas mõtestada maailma ja mis vahe on natuke mõtlemisel, laiemal vaatel ja raamist väljas mõtlemisel.

Veenilaiendid ehk varikoos on levinud probleem, mida esineb ligi 40 protsendil naistest ja 30 protsendil meestest. Aasta-aastalt suureneb registreeritud haigusjuhtumite arv. Võib öelda, et veenilaiendite käes kannatab tänapäeval juba iga neljas inimene maailmas. Kuna probleem laieneb, sagenevad ka küsimused: kuidas ikkagi varikoosist hoiduda, mis seda põhjustab ja kuidas ravida, vastuseid jagab ajakirja 60+ juuninumbris kliiniku Estmedica kirurg-peaarst Aleksandr Detotšenko.

Jalalaba- ja säärekrambid võivad ebameeldiva üllatusena esineda east olenemata, kuid mõnevõrra rohkem on nendega kimpus seeniorid – kolmandik üle 60-aastastest kogevad jalalabas või -sääres valulikku lihaste kokkutõmmet. Miks jalg krampi lööb, kuidas neid leevendada, kuidas ära hoida ja milliste haigustega jalakrambid võivad kaasneda, räägivad ajakirja 60+ juuninumbris Rakvere Haigla jalaravikabineti õde Lende Liivaste, Jalaravikabineti õde, diabeediõde ja siseosakonna õde Katrin Indus ning füsioterapeut Rando Maamägi.

Armastatud teleseriaali «ENSV» üks stsenariste, hiljuti Oskar Lutsu huumoripreemiaga pärjatud Gert Kiiler avab ajakirja 60+ juuninumbris end hoopis uuest küljest – talle meeldib välisreisidel alati kohalikke surnuaedu külastada. Ta näitab lugejalegi pilte oma fotokogust ja kirjutab, mida ta võõraste maade viimsetel puhkepaikadel teistsugust on tähele pannud. Lugeja saab muuhulgas osa Pariisi hauakambrite minilinnast koos oma tänavatega ja Santorini saare lumivalgest rahupaigast, kus võib sokkide väel käia.

Kama on väga väärtuslik toit. Mitmekesise koostise tõttu on kama üks paremaid taimseid toiduaineid. Lisaks on kamajahu sedavõrd peenestatud, et selle söömine ei tekita «mälumisaparatuurile» lisapingutust ja seepärast võiksid kama süüa nii päris pisikesed kui ka kõrges eas inimesed. Milles seisneb kama sisukus, kirjutavad juunikuu ajakirjas 60+ arstiteadlane professor Mihkel Zilmer ja ajakirjanik Anne Lill.

Tehis on nüüdisaja kultus. Näiteks tehissuhted ehk niinimetatud sotsiaalmeedia. Ka söögilaual on tehisühendid. Sissesöödud tehisühend pole ainevahetusele vajalik, tekitades tasapisi probleeme. Nende avaldumise aeg ja mõju sõltuvad kasutushulgast, tarbimise sagedusest ja kestusest. Alates veebruarikuust tutvustavad Tartu Ülikooli meditsiinilise biokeemia doktorant Rando Porosk, meditsiinilise metaboloomika professor Ursel Soomets ja meditsiinidoktor ja meditsiinilise biokeemia professor Mihkel Zilmer ajakirjas 60+ erinevaid tehismagustajaid. Seekord tuleb juttu sahhariinist.

Suvel, kui päikesekaar kõrge ja valget aega kõige enam, saab pikki ja väga pikki looduskäike ja retki ette võtta. Kui aga läheme sõprade või lähedastega pikemalt loodusesse, on vahepeal vaja ka jalgu puhata ja keha kinnitada. Ja värskes õhus maitseb kõik hoopis teistmoodi ja paremini kui toas süües. Sirje Rekkor kirjutab ajakirja 60+ köögikülgedel, mida panna piknikukorvi. Muidugi ei puudu ka retseptid.

Tea Raidsalu kirjutab lihtsatest nippidest, mis päästavad päeva. Südameapteegi proviisor Pärtel Relve kirjutab, kuidas kaitsta oma nahka päikese räsimise eest.

Ajakirjas 60+ on ka kolumn ja suur ristsõna.

Loe ka neid

Tagasi üles