Priit Neilinn: riigi kulul joomaliinid - pole paha mõte (2)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Pildil: Priit Neilinn
Pildil: Priit Neilinn Foto: Erakogu

«Istun väikeses tänavakohvikus Iirimaa maakonnalinnas Wexfordis ja ootan ettekandjat. Lauale on jäetud külastajatele lugemiseks mõeldud ajaleht. Igavusest hakkan seda sirvima,» kirjeldab Iirimaal elav eestlane Priit Neilinn olustikku enne tragikoomilist avastust kohalikust ajalehest.

Juba esimene pealkiri äratab tähelepanu – «Riigi poolt finantseeritud «napsivendade» bussiliin hakkab teenindama viitkümmet haldusüksust». Mida kuradit! – mõtlen ma, ja loen edasi.

Tõepoolest, riigi toetusega bussiliin hakkab inimesi vedama kohalike pubide juurde ja tagasi koju juunist detsembrini. Asi toimib alates kella kuuest kuni kella üheteistkümneni õhtul ja seda põhiliselt nädalavahetustel, aga mitte ainult. Niisugune teenus saab teoks üheksateistkümnes maakonnas ja läheb riigile maksma 450 000 eurot. Maakond, kus ma ise elan, kuulub nende hulka. Ei tohi jätta märkimata, et see on valitsuse enda ettevõtmine.

Vastutulek topsisõpradele

Mind hakkab tõsiselt huvitama, millest niisugune vastutulek topsisõpradele. Selgub, et põhjus on selles, et Iirimaal karmistati alkoholiseadust autojuhtidele. Teatud promillidega autojuhtimine oli ka varem lubatud, kuid nüüd võeti neid õnnepromille tsipa vähemaks ja veidi ohmu peaga kõrtsist oma autoga kojutulek muutub seega küsitavaks. See on väidetavalt peamine põhjus sellele esmapilgul uskumatuna näivale aktsioonile.

Teine põhjus on aga see, et ka Iirimaad väikeriigina kummitab samuti kui Eestitki linnastumine ja selles nähakse ühiskonna sidususele suurt ohtu. Valitsus aga peab inimeste normaalsete elutingimuste kindlustamist maal üheks oma põhiülesandeks. Paljude, ja seda eriti elatanud inimeste jaoks, on pubi jäänud ainsaks suhtluskohaks ja paigaks, kus saab end eluga kursis hoida. Need oleks kaks peamist põhjust eelpool kirjeldatule.

Olen Iirimaal elanud ja töötanud kõvasti üle kümne aasta ja iirlased ise ütlevad, et siis oled sa ju iirlane. Pole minu otsustada, kas neil on õigus või ei. Ometi on minu ajukurdudesse jäänud püsima teatud eestilik mõttekramp. Olen harjunud sellega, et ajalehest loed sa ikka üha uutest ja uutest regulatsioonidest, käskudest ja keeldudest – viimastest eriti. Seda aga, et mingi riigi valitsus niisuguse õrna teema nagu alkohol puhul ise rahvale vastu tuleks, see on küll esmapilgul uskumatu.

Inimene vajab ju laksu

Aga kas see ikka tegelikult peaks nii olema? Ehk on meid lihtsalt treenitud alkoholi deemonina nägema? Kui mõelda sellele, kui palju sõpru ja tuttavaid me napsilaua tagant leidnud oleme, ei tundugi ju enam, et me just Vanatühja enda võrku langenud oleks. Pea kõik meie elu tähtsamad sündmused toimuvad ja saavad tähistatud vähema või rohkema kärakaga. Ja lõpuks tuleb meelde minu ühe vana hea tuttava elutark ütlus: «Inimene on ju sihuke elukas, et ta vajab «laksu», ilma selleta ei saa ta kuidagi, läheb peast lolliks.»

Vähemalt osaliselt on tal kindlasti õigus. Mingit enesemaandamise võimalust on kõigil tarvis ja ühed kergemini kättesaadavatest on kindlasti va viin ja õlu. Ei tasu selle ees silmi kinni pigistada ja iseennast petta. Küsimus on ikkagi vaid selles, et kui palju, kellega, millal ja kus? Jätan lugupeetud lugeja otsustada, kuidas ta Iiri valitsuse üsnagi originaalset sammu hindab. Minule endale meeldib ta aga kasvõi selle pärast, et ta nii isemoodi ja paindlik lähenemine probleemidele on. 

Tagasi üles