Kartul – kultuslik ja legendaarne

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Pexels / CC0 Licence

Inimtoiduks sai kartul kusagil esimesel aastatuhandel enne Kristust. Indiaanlaste rituaalses mitme tuhande aasta vanuses kultuuripärandis leidub viiteid isegi kartulikultusele.

Esimesed eurooplased, kes selle taimega tutvust tegid, olid usutavasti Lõuna-Ameerika vallutanud hispaanlased, kes nägid põlisrahvaid söömas neile tundmatu taime mugulaid.

Euroopasse jõudsid need eksootilised mugulad arvatavasti 16. sajandi keskel, kus neid ei oodanud sugugi palav vastuvõtt. Põhjus oli selles, et toidutaimed, mille söödav osa arenes täielikult mullas, olid tolleaegses Euroopas üsna tundmatud ja nii peetigi kartulit tõsimeeli mingiks kuradiõunaks, mis muudab isegi kasvumaa roojaseks.

Et taim nägi aga tore välja, pälvis see esmalt iluaednike tähelepanu – hinnati nii kartuliõisi kui ka dekoratiivse välimusega mugulaid. Nii et esimesed sada aastat pärast Euroopasse jõudmist kasvas kartul Euroopas pigem lillepeenras kui põllul.

Kartulite kasvatamine ja söömine kohtas niivõrd tugevat vastuseisu, et seda tuli murda kas kavaluse, sihikindla soovitamise või suisa vägivallaga. Venemaal ja Saksamaal juurutati kartuli kasvatamist koguni sõjaväe abiga ning sellest keelduvaid talupoegi karistati ihunuhtluse või vangilaagriga.

Eestisse saabusid esimesed kartulimugulad 18. sajandi veerandkünnisel, kuid laialdasemalt hakkas kartulikasvatus meil levima alles sama sajandi lõpupoole ja sedagi eeskätt mõisates. Taiplikud mõisnikud ja talupojad jagasid varsti ära, et tegu on saagika ja toiduks mitmel viisil kõlbliku põllukultuuriga ning kartulikasvatus muudkui arenes. Uudset põllukultuuri nimetati Eestis algul mitmeti, põnevamad nimetused olid ma-uwwin (maaubin) ja ma-oun (maaõun), mõnes kohas kutsuti kartulit muldõunaks. Veidi hiljem hakati kasutama sõna kartuhwlid. Kuna kartuhwel oli pikk ja keeruline, siis kõnepruugis kasutas maarahvas lühemaid vorme tuhvlid ja tuhlid, mis hiljem aegade jooksul muutus nüüdisaegseks kartuliks.

Eelmisel sajandil hoogustus kartulikasvatus meil sedavõrd, et Eestit hakati kutsuma koguni kartulivabariigiks, kuigi kartul pärineb hoopis kauge Lõuna-Ameerika Andide mäestike kõrgaladelt.

Ja kui saadi aru, et kartul sobib nii inimese toiduks, loomasöödaks kui ka viinavalmistamiseks, saavutas kartul täieliku lugupidamise. See on siiani lugupidamist vääriv toiduaine, mida süüakse meelsasti ja küllalt palju. Eestimaal on kartulit nimetatud ka teiseks leivaks. Tabav nimetus, sest kartul ongi meile olulisemaid liitsüsivesikute (tärklise) allikaid, nagu leibki.

Milles seisneb kartuli sisukus?

Kartul on väga tähtis liitsüsivesikute (umbes 15 protsenti) allikas. Kartul on rikkalik kaaliumiallikas, märkimisväärne mangaani- ja magneesiumiallikas. Kartulis on väga palju B3- ja C-vitamiini ning märkimisväärselt B1- ja B6-vitamiini ning foolhapet. Kartul pole küll rikkaim C-vitamiini poolest, kuid kuna kartulit tarbitakse üpris palju, siis on värske kartul üks väga tubli C-vitamiini allikas. Vitamiinid ja mineraalained paiknevad peamiselt koorealuses osas.

Kartul on valguvaene, kuid selle valkude koostis toetab organismi vajadusi. Kartulivalgu biokvaliteet inimorganismi jaoks jääb küll alla loomsete valkude omale, kuid see on siiski meie põhiliste taimsete toiduainete seas valkude poolest üks parimaid. Kartulis on umbes 75–80 protsenti vett ja 100 grammi kartuleid annab umbes 70–90 kcal (kilokalorit) toiduenergiat.

Nii et hea, tervislik ja lahe toidukraam, kui tarbida seda õiges koguses ja normaalsel kujul.

Kõik kirjeldatu kehtib sada protsenti värske kartuli kohta. Ka hästi hoitud vana kartul on söömise mõttes heal tasemel, kuigi just vitamiinide poolest jääb see mõnevõrra nigelamaks.

Tagasi üles