Kui paljud meist on seda väljaütlemist taluma pidanud! Järgnevad autoritaarsed õpetused:
«Söö vähem! Liiguta ennast! Mine jõusaali! Ära sõida autoga! Unusta lift – jookse trepist üles! Toitu tervislikult!»
Oled liialt priske – ise süüdi!? (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ja kui nõuandjale näib, et nõu kuulda ei võeta, järgnevad soovitused minna kursustele, nagu «Kuidas vähendada vöö ümbermõõtu», «Nippe toitumise parandamiseks», «Võtan kaalust alla», «Ülekaalust ja kaalu dieetidest», «Rasva põletamine», «Muuda oma toitumist, muudad elu!». Ja priske inimene teeb heas usus kõike soovitatut. Ta on pidevalt närvis, ei maga, süüdistab ennast, varjub koduseinte vahele, palub arstilt depressioonirohtusid, talub kaaskodanike halvustavat suhtumist ja solvavaid märkuseid tänaval. Nii päevast päeva...
Aastakümnetepikkusest kogemusest tean, et suhteliselt väike osa paksudest inimestest mugib järjekindlalt kreemikooke, kugistab päevade kaupa pekiliha, jalgsi üldse ei käi, spordib tugitoolis.
Väga paljud neist teevad, nagu oravad rattal, just ülal toodud nõuannete kohaselt, lootes heausklikult ikka ja jälle, et kilod kaovad. Rahakott tühjeneb – jõusaalid, koolitused, konsultatsioonid, toidulisandid, rasvavabad ning suhkruasendajatega dieettooted ju maksavad, ja mitte vähe! Aeg kulub. Närvid kah kuluvad...
Maailm pakseneb
Mitte kunagi varem pole ülekaalulisusele pühendatud nii palju tähelepanu, energiat. Ja mitte kunagi pole sellele teemale keskendujad teeninud nii suurt kasumit!
Mitte kunagi varem pole maailmas olnud ka ülekaalulisi endid! Maailm pakseneb. Statistika kohaselt olevat pakse juba 2 miljardit. Arv kahekordistuvat iga seitsme aasta järel. Eestis olevat neid erinevate uuringute põhjal kolmandik täiskasvanud elanikest (muide, mehi veidi rohkem, naisi vähem), lastest aga viiendik. Nii et: lugupeetud prisked inimesed – te pole sugugi üksinda! Milles siis asi? Kas kõik on laisad õgardid? Kas televiisoris näidatud paksude peeneks treenimise saates osalenud ülitüse nõuandeid jagav arst oma laua taga ei tea, kuidas oleks tervislikult vaja elada, et peenike olla?
Hingepiinad, enesesüüdistused
On inimesi, kes on oma välimuse ja kehakaaluga rahul. Teame neid ütlemisi: «Iga kilo minus on saadud suure vaevaga ja maksnud palju!» Vanaemade tarkus on «Paks laps on ilus laps!». Kas taoline käibetõdede kordamine on ülekaalu probleemi teadvusest alateadvusesse peletamine, pea liiva alla peitmine? Mine seda tea. Vanavanemate noorusajal oli sõda ja sõjajärgsed nälja-aastad. Siis tõesti näitas rasvakiht kehal head tervist. Aga praegu? Mõnedel rahvastel on tüsedus iluideaaliks. Nii võib see olla ka konkreetse inimese puhul.
Kui aga tahaks elada siin ja praegu, minna kaasa maailma sale-olemise moevooluga ja võtta arvesse tänapäeva meditsiini nõuandeid tervisele? Siis tahaks olla sale!
Tervisevõimlemise treeneri pikaaegsed kogemused on näidanud, et on inimesi, kelle puhul tugevgi treenimine ja dieedid soovitud ning kestvat saledust ei too. Siit hingepiinad: «Ma ei oska trenni teha! Söön valesti! Olen paks ja vastik!» jmt. Elukvaliteet negatiivne. Pidevad ja kestvad süüdistused teistelt ning peamine – iseendalt!
Hingeabistajana küsin: mis aitaks inimesel enesesüüdistuse koormast vabaneda või vähemalt olulisel määral seda kergendada? Pakun välja: jagagem koormat! Teame, et jagatud koorem on alati kergem koorem! Näidakem, et konkreetne inimene ise pole kõigis negatiivsetes asjades vastutav ehk süüdi. Kas aga kehakaal, antud loo teema kohaselt ülekaal, on üks selliseid asju, mille puhul saaks vastutust veidigi veeretada eneselt mujale? Õnneks on küll! Alljärgnevalt tutvumegi nende teguritega. Aga neid tundma õppides ärgem siiski unustagem, et tervisele toob kasu, kui saame koormat jagada, kuid siiski mitte täielikult seda teiste kanda andes, vaid võttes koorma kandmises ka enesevastutuse osa.
