Nutitelefon nõuab hoolsat peremeest

Nutikindad

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Nutitelefon on praktiline tehnikaseade nagu paljudes peredes sõiduauto. Aga kahe praktilise asja võrdlemine näitab, et neil palju ühist polegi.

Auto eest hoolitsemine on üldjoontes selge: tuleb hoida kütus paagis, rehvid-kojamehed töökorras ja järgida autotootja juhiseid selle kohta, millal hoolduses käia. Usun, et enamik autojuhte viib auto hoolduseks kas ametlikku või mitteametlikku esindusse, vähemalt mõne tuttava automehaaniku juurde.

Kuidas nutitelefoni eest hoolt kanda? Telefoniga tundub kõik olevat vastupidi. Mingeid silmaga nähtavaid kuluvaid osi sel ju polegi. Telefoni ostes ei saa kaasa mingit selgelt hooldusjuhist, mis ütleks, et näete, kuue kuu pärast peate tegema selle. Lõpuks jääb kõiksugu murede lahendamine ja hooldamine üldjuhul telefonikasutaja enda tööks.

Kas hooldada ise või minna spetsialisti juurde?

Enne seda, kui õpite oma telefoni ise hooldama, soovitan ikkagi telefonihooldusi. Mõni suurem või väiksem töökoda või poeke on enamikus linnades, kus telefoniprobleemidega aidatakse. Tark kaupmees annab kindlasti ka tasuta nõu enne seda, kui telefon juba remonti vajab, ehk siis nõuandeid heaperemehelikuks kasutamiseks.

Et mõista, kuidas nutitelefoni nutikas omanik olla, tuleb esiteks aru saada, mida see endast kujutab. Sisuliselt on tegu väikese arvutiga. Selle sees on tegelikult kõik sarnased osad nagu tavalisel lauaarvutilgi. Erinevus on selles, et kui lauaarvuti on suur ja seal on kõikide komponentide tarvis ruumi laialt, siis nutitelefonis on kõik ära mahutatud väga pisikesse, taskusse mahtuvasse kesta.

Teiseks on nutitelefon kaasaskantav arvuti. Tavalist arvutit me turule, metsa, randa või külla minnes kaasa ei võta, rääkimata seal kasutamisest. Kolmandaks on nutitelefoni küljes veel selliseid osi, mida tavalisest arvutist ei pruugi leidagi: need on sensorid, nagu kaamera, mikrofon, alati ka kõlarid.

Hoia nutitelefoni kukkumise eest

Telefoni eest hoolt kandes tuleb alustada juba selle füüsilisest poolest. Tavaliselt arvutilt tuleb aeg-ajalt tolmu pühkida, nutitelefoni peab selle liikuva eluviisi tõttu hoolikamalt kaitsma. Peamise ohuna tuleks arvestada umbes meetrikõrgust kukkumist kõvale pinnale: me hoiame telefoni üldjuhul käes, taskus, laual või käekotis, mis kõik on umbes inimese vöökõrgusel. Selliselt kõrguselt kukkudes on suur tõenäosus kas osaliseks või täielikuks purunemiseks. Isegi kui kukkumine on õnnelik ja põhjustab ainult mõne kosmeetilise kriimu, võib sellel olla üks teine halb tagajärg. Kui hiljem esineb võib-olla hoopis teisel põhjusel telefonis mõni muu tõrge ja see tuleb viia müüja juurde garantiiremonti, võivad välised kriimud või kukkumisjäljed anda teenindajale hea ettekäände garantii tühistada. Abi võib saada ainult tarbijakaitsest.

Telefoni füüsiliseks kaitsmiseks on mitu taset. Eestpoolt, seal, kus on puutetundlik ekraan, on mõttekas telefoni kaitsta «ekraanikilega». Tegelikult pole tänapäeval enam tegu kilega, vaid rabeda plastiga, mis kleebitakse telefoni ekraanile. Miks rabe? Sest kui telefon ettepoole löögi saab, peab kaitsekile ise purunema – kui see löögi päris ekraanile edasi annab, pole tast ju kasu.

Muudest külgedest kaitseb telefoni sobiva paksusega kest, ümbris või korpus. Need algavad ülimalt õhukestest kummi- või plastümbristest, mis ei tee telefoni paksemaks ega raskemaks, küll aga kaitsevad kriimude eest. Valiku lõpus on aga hästi tugevdatud kaitsekorpused.

Olen ajakirjandusliku eksperimendi käigus ise ühe õrna telefoni sellise korpuse sisse pannud ja sellest autoga üle sõitnud – telefoniga ei juhtunud midagi.

On ka ümbriseid, mis vett kartva telefoni veekindlaks teevad, mida on kasulik kanuumatkal või muidu vee ääres kasutada. Kel aga töö või hobi tõttu iga päev ohtlikus keskkonnas vaja käia, näiteks ehitusel, tasuks vaadata eraldi tugevdatud telefonimudeleid, ka selliseid müüakse.

Tagasi üles