Konflikti taga võib olla lihtlabane kadedus

Pilt on illustratiivne

FOTO: Pexels / CC0 Licence

Ma ei saanud aastaid aru, miks paljud konfliktid tekivad, kuni keegi ütles mulle: «Kuidas sa küll aru ei saa, selle taga on ju lihtlabane kadedus!»​

Pärast seda hakkasin ma inimesi rohkem jälgima ja tõesti – nii see on. Sageli on keegi kade, et teisel on midagi rohkem või parem, et teisel on rohkem raha, et teine on ilusam, andekam, oskab midagi paremini, et teine on edukam, tasakaalukam, õnnelikum kui tema, kes ometi vääriks paremat ja rohkem.

Miks küll nii sageli selle asemel, et keskenduda iseendale, sellele, kes sa oled, mis sul endal on, mida sa ise oskad, ning seda kõike vääriliselt hinnata ja tänulik olla, keskendub mõni inimene välisele, sellele, kes teine on, mis teisel on, aga temal mitte. Ja seda mõtlemata, kas inimesel endal ongi seda vaja, teadmata, mis hinnaga teine on selle ihaldusväärse saavutanud, mida pidanud selleks tegema ja millest loobuma.

Mõttetu ajakulutus – teise kadestamine

Selle asemel, et iseenda väärtused üles leida, oma võimeid arendada, ise püüda rohkem, paremini või rohkem just endale sobivaid asju teha, hakkab mõni inimene hoopis teist kadestama, teda maha tegema, isegi laimama. Ta kulutab mõttetult oma aega ja energiat väljapoole, mis tegelikult ei paranda ju tema enda elus mitte kui midagi, pigem vastupidi.

Palju tulemuslikum on tegeleda iseenda analüüsiga, sellega, mis on minu head ja tugevad omadused, mida ma tean, mida oskan ja põhiline – mida ma tegelikult tahan ja vajan.

Kui saab selgeks, mida ma tahan, siis saab juba mõelda, mida pean selleks tegema, kuidas seda kõike saavutaksin, selleni jõuaksin. Mida tuleb juurde õppida, mida teisiti teha, milliseid harjumusi muuta, milliseid oskusi arendada.

Kadedusega ei saavuta midagi positiivset

Kadedusega ei saavuta ju ise midagi head, nii ei saa ilusamaks, targemaks, paremaks, rikkamaks, õnnelikumaks. See tunne piirab inimese tegevusvabadust, ahendab vaatevälja, võtab palju energiat, mida saaks palju paremini kasutada. Võib olla saab ületrumpamisega korraks kahjurõõmu tunda, aga see on üürike. Puhast rõõmu on selles ikka vähe, eneseväärtusele see oluliselt juurde ei anna. Vastupidi, vahel kaotame koos sellega midagi endale omast ja hiljem tuleb seda hoopis kahetseda või isegi häbeneda.

Aastaid tagasi selgitas ühel hariduskonverentsil Eesti päritolu Ameerika politoloog Rein Taagepera: «Kas olla hea, parim või täiuslik?» «Hea» on hea, kuigi ka siin tuleb mõelda, kelle jaoks hea.

Olla «parim» tähendab end kogu aeg teistega võrrelda, püüda teha nii, nagu nemad, aga veidi kiiremini ja rohkem, kasvõi milleski paremini. Selle lakkamatu võrdlemisega on tähelepanu pööratud väljapoole. Sellega kaasneb pidev stress, püüd teisi jäljendada ja edestada milleski. Nii ei jää aega ega võimalust keskenduda endale, sellele, mida mina tahan ja millised on minu anded.

Täiuslik tähendab, et inimene on endast teadlik, ta teab, kes ta on, mida tahab, oskab, mis on tema anded, mida on vaja õppida ja arendada, et seada oma sihid, püstitada eesmärgid ja need saavutada. Teab ka oma puudusi, nõrkusi. Täiuslik on olemine tervenisti iseendas ja tõeliselt iseendaks, olla unikaalne ja kordumatu.

Kui inimene elab oma elu, siis tal ei ole vaja ennast pidevalt teistega võrrelda ega pingeritta seada, tal ei ole vajadust kadetseda. Kui ta näeb teises midagi, mis talle ka enda juures meeldiks, siis ta püüab seda arendada, endale sihte ja eesmärke seada ja nendeni jõuda, mitte aga teisi maha teha.

Ühes filmis tegi elektroonikainsener roboti, mis täitis kõiki ülesandeid väga hästi. Äkki robot armus ja hakkas isegi sööma, sest ta tahtis oma armastatuga rohkem koos olla ja samu asju teha. Ta läks oma looja juurde ja küsis: «Miks ma ei võiks inimene olla? Ma lahendan ülesandeid ja probleeme sinust palju paremini ja kiiremini, ma olen viisakas, puhas, söön, joon, armastan, ma olen ideaalne, perfektne.»

Insener vastas robotile: «Just sellepärast sa polegi inimene, et sa oled ideaalne. Inimese teeb inimeseks, isiksuseks just tema erinevus ideaalsest.»

Seega võiks inimene püüelda mitte mingi kujutletud abstraktse, vaid just iseendaks olemise, oma isikliku täiuslikkuse poole. Kasutada ja arendada kogu oma potentsiaali.

Mis on inimese suurim eesmärk, missioon siin ilmas? Arvan, et iga inimese sünnijärgne õigus ja ka kohustus on elada omaenda elu.

Oma unikaalsuse, eelduste, annete, võimete eiramine ja tahtmine olla keegi teine on suurim protest, see on saatusele, loodule, Jumalale vastuhakk. Pole oluline, kuidas keegi seda nimetab. See on võitlus millegi vastu. Kui võidelda, siis pigem iseenda eest, endaks olemise, oma elu eest.

 

Tagasi üles