Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/23/6103781t1h6bce.png)
:format(webp)/nginx/o/2018/04/10/7769823t1h46c0.jpg)
Šotimaal, kõigest poole tuhande elanikuga Charlestoni linnas, avastas kohalik raamatukogupidaja oma hoolealuste lektüüride hulgast kummalise mõistatuse. Arvestataval hulgal raamatutel oli kõigil seitsmenda lehekülje järjekorranumber alla või läbi joonitud, vahendab Atlas Obscura.
Raamatukogupidaja Georgia Grainger tegi avastuse siis, kui üks tema vanemas eas kunde tuli küsimusega tema juurde, et kahel raamatul, mida viimane soovis koju kaasa võtta, on vastav märge tehtud. Koheselt kerkis aktiivse kujutlusvõimega raamatukoguhoidjal küsimus, et miks küll peaks keegi sääraseid märkeid tegema ning kuidas peaks neid tõlgendama. Kas on tegemist salaorganite kodeeritud suhtlusega või mõne sariroimari hämarate tegude kummastavate jälgedega?
Oma looga pöördus ta sotsiaalmeediasse, ning Twitteri kaudu lugu jutustades selgus nii mõndagi. Tegemist on üllatavalt vana peidetud traditsiooniga, millest on teadlikud vaid üksikud raamatukoguhoidjad ning ka kombe kohaselt käituvad lugejad. Grainger, kes leidis veel mitmeid seitsmenda lehe märgisega raamatuid oma töökohast, avastas, et enamasti on tegemist romantiliste lugudega mis leiavad aset Teise maailmasõja aegses Suurbritannias. Ilmselt on raamatute märgistajal kaunis spetsiifiline maitse ning Graingeri hinnangul peab tegemist olema vanemas eas lugejaga.
Just had another victim of the page 7 vandal returned!!!
— Georgia | Saoirse (@green_grainger) 4 April 2018
(Now checking every book that looks like it might be their taste...) pic.twitter.com/SGHST4kcOv
Tuleb välja, et Charlestoni raamatukogu ajaloolise armastuslugude sektsioon pole ainuke omalaadne maailmas. Mitmed raamatukoguhoidjad rääkisid Graingerile, et ka nende raamatukogudest leiab sarnaseid märkmeid, nagu näiteks täht F raamatu viimasel leheküljel. Vastus küsimusele, miks keegi peaks raamatuid sääraselt märkima, peitub lugejate mälus.
Enne arvutisüsteemide kasutusele võttu ei olnud head kiiret viisi kuidas kindlaks teha, kas mõni lugeja on raamatut juba varem laenutanud-lugenud. Seega pidasid vanemad lugejad, kelle mälu enda meelest juba väheke töntsiks muutunud, paremaks juba loetud raamatud ära märkida. Nõnda polnud neil raamatute koju vedamise vaeva vaid avastamaks, et lugu on juba loetud. See komme osutub muidugi eriti kasulikuks, kui lugeja loeb palju sama teemaga raamatuid.
Kuigi tänapäeval teevad digitaalsed lahendused lugemuse jälgimise tunduvalt lihtsamaks leidub neidki, kes vana salasüsteemi ikkagi edasi kasutavad. Kuigi raamatukogude köidete sodimist või markeerimist võib pidada taunimisväärseks on väikeste märgete tegemine kindlasti parem kui lehtede rebimine või voltimine. Lisaks hoiavad need märkmed elus osa raamatukogude kultuuripärandist mis muidu kaoks jälgegi jätmata ajalukku.