Kuidas vananedes armastusega jääb?

Foto: SCANPIX

Kas armastus vanemas eas on erand või iga õnneliku paari hea suhte valem?

Võib-olla tundub see veidi kummaline, kuid armastus võib vanuse lisandudes muutuda. Kui me soovime teineteisele aega pühendada, teineteise eest hoolitseda ja kõike omavahel jagada ning seda ka iga päev tunneme, ei kerki vananemise teema üldse üles. Kui tähelepanu jääb väheseks ja hoolitsemise soov kaob, siis see toob kaasa kahtluse ja hirmu. See paneb tundma, et sa pole enam nii väärtuslik ja hea ning lõhub paratamatult suhteid.

Toon välja mitu suhtumist. Valige, milline neist tundub teile õige ja milline mitte.

• Mulle tundub, et ma olen rohkem vanemaks jäänud kui minu kaaslane.

• Mulle tundub, et minu abikaasa on rohkem vananenud kui mina.

• Oleme mõlemad vanemaks jäänud.

• Oleme vanemaks jäänud, kuid oleme teineteisele nii lähedal, et ei pööra sellele tähelepanu.

Kuigi esimesed kolm tõdemust ei sisalda otseselt kriitilisi märkusi, ei sisalda need ka positiivsust, mida vanuse lisandudes hädasti vaja on.

Mida räägivad õnnelikud inimesed ja paarid?

«Kunagi olime 20aastased, nüüd oleme 60aastased, kuid meie vahel on eriline teineteisemõistmine ja muud asjad ei mängi enam mingit rolli.»

«Ei ole midagi paremat kui tunda, et teine vajab toetust, mida ma saan talle pakkuda. See on nii lihtne – jagada iga päev soojust ja seda ka tagasi saada.»

 

Mida me kaaslases hindame?

Tegelikult hindame me teises inimeses seda, et ta on aktiivne, kannab iseenda eest hoolt ega ole oma välimusele käega löönud. Just püüd olla tegus ning allesjäänud võimeid ja välimust hoida teeb meid vanusest hoolimata veetlevaks. Sellele vastandub käegalöömine: kui ta iseendast ei hooli, miks peaksin mina temas midagi erilist otsima, mis mind endiselt köidaks?

See ongi õnneliku elu valem – osata ennast hinnata igas vanuses, anda lähedasele märku, et ma armastan oma muutunud olekut ning hoolitsen endiselt enda eest. Selline signaal paneb ka elukaaslase hindama teist inimest sama kõrgelt, nagu too ise seda teeb.

Tihti tundub, et ka noorem põlvkond saadab vanemaealistele halvustavaid sõnumeid. Tütar ütleb keset ööd heas tujus koju tulles: «Noh, pensionärid, juba lähete magama! Teeks midagi huvitavat. Näitaks vaataks uut filmi!»

Tütar soovis vanematega koos aktiivselt aega veeta, aga ema-isa kuulsid öeldus sõna «pensionärid» ja said ebameeldiva diagnoosi. Noored inimesed ei mõista, kui tundlikud võivad seeniorid ühe või teise ütluse osas olla.

Annan muretsejatele igapäevaseks toimetulekuks mõned lihtsad mõtted ja reeglid.

• Jah, minu või tema välimus on muutunud, aga tähtis on see, et ta ei luba oma olekuga ei iseendale ega teistele lugupidamatut suhtumist. Tema eneseväärikus on olenemata vanusest ja välimusest säilinud. Ka teised hindavad seda kõrgelt. Kokkuvõttes teeb teineteisest lugupidamine meie omavahelised suhted suurepäraseks.

• Kui sa oled oma suhetes vabam ning rahulikum, siis aitad partneril selliste suhete väärtust hinnata.
• Elutarkus suhetes – ühel on võimalus öelda «ma armastan sind» ja teisel võimalus seda uskuda.
• Me loome ja kujundame oma suhteid elu igal päeval. Ei vasta tõele, et juba kord loodu ei vaja enam mingit tähelepanu. Teie tagasitõmbumine paneb elu seisma. Ärge tehke seda.
• Kui teine pool esitab teie välimuse kohta pretensioone, siis tähendab see vaid üht – ta ise kardab vananemist ega ole oma välimuse muutumiseks valmis.
• Tähtis on oskus luua iseenda ja aja vahel suhe – see määrab, kui suur eeskuju te olete iseendale ja teistele ajahetkel, milles parasjagu elate.
• Teadlased on märganud, et oma vananemise suhtes tõrksate inimeste kõnnak on aeglasem. Vananemine võtab just siis tuurid üles, kui sellesse vastumeelselt või pessimistlikult suhtuda.
• Oma vanusega kokkuleppele jõudmine on eeldus, et elus rahulikumalt edasi liikuda.
• Vananemine ja piirangute ilmnemine tähendavad vaid seda, et tuleb aktiivsemalt leida teid ja viise, kuidas elu ümber korraldada. Me õpime päevast päeva kohanema sellega, mis minul ja minu kaaslasel parasjagu seljakotis on.

Lõpetuseks tore mõtisklus ühelt targalt vanemalt naiselt. «Jah, mul on küll kortsud, kuid ma õppisin neid armastama. Siis hakkasid mu kortse armastama ka teised. Ega vananemisega kaasnevad iseärasused ja välimuse muutus veel sellepärast kuhugi kao, kui ma neid eiran. Teised märkaksid ainult seda, et ma ei oska ennast armastada. Ja miks siis nemad mind armastama peaksid?»