![Artikli foto](http://f10.pmo.ee/F1rVZt-RzpKkKeb2rQ_9SV2cTNk=/1442x0/filters:format(webp)/nginx/o/2013/02/17/1579472t1h32d5.jpg)
Kas armastus vanemas eas on erand või iga õnneliku paari hea suhte valem?
Kas armastus vanemas eas on erand või iga õnneliku paari hea suhte valem?
Võib-olla tundub see veidi kummaline, kuid armastus võib vanuse lisandudes muutuda. Kui me soovime teineteisele aega pühendada, teineteise eest hoolitseda ja kõike omavahel jagada ning seda ka iga päev tunneme, ei kerki vananemise teema üldse üles. Kui tähelepanu jääb väheseks ja hoolitsemise soov kaob, siis see toob kaasa kahtluse ja hirmu. See paneb tundma, et sa pole enam nii väärtuslik ja hea ning lõhub paratamatult suhteid.
Toon välja mitu suhtumist. Valige, milline neist tundub teile õige ja milline mitte.
• Mulle tundub, et ma olen rohkem vanemaks jäänud kui minu kaaslane.
• Mulle tundub, et minu abikaasa on rohkem vananenud kui mina.
• Oleme mõlemad vanemaks jäänud.
• Oleme vanemaks jäänud, kuid oleme teineteisele nii lähedal, et ei pööra sellele tähelepanu.
Kuigi esimesed kolm tõdemust ei sisalda otseselt kriitilisi märkusi, ei sisalda need ka positiivsust, mida vanuse lisandudes hädasti vaja on.
«Kunagi olime 20aastased, nüüd oleme 60aastased, kuid meie vahel on eriline teineteisemõistmine ja muud asjad ei mängi enam mingit rolli.»
«Ei ole midagi paremat kui tunda, et teine vajab toetust, mida ma saan talle pakkuda. See on nii lihtne – jagada iga päev soojust ja seda ka tagasi saada.»
Tegelikult hindame me teises inimeses seda, et ta on aktiivne, kannab iseenda eest hoolt ega ole oma välimusele käega löönud. Just püüd olla tegus ning allesjäänud võimeid ja välimust hoida teeb meid vanusest hoolimata veetlevaks. Sellele vastandub käegalöömine: kui ta iseendast ei hooli, miks peaksin mina temas midagi erilist otsima, mis mind endiselt köidaks?
See ongi õnneliku elu valem – osata ennast hinnata igas vanuses, anda lähedasele märku, et ma armastan oma muutunud olekut ning hoolitsen endiselt enda eest. Selline signaal paneb ka elukaaslase hindama teist inimest sama kõrgelt, nagu too ise seda teeb.
Tihti tundub, et ka noorem põlvkond saadab vanemaealistele halvustavaid sõnumeid. Tütar ütleb keset ööd heas tujus koju tulles: «Noh, pensionärid, juba lähete magama! Teeks midagi huvitavat. Näitaks vaataks uut filmi!»
Tütar soovis vanematega koos aktiivselt aega veeta, aga ema-isa kuulsid öeldus sõna «pensionärid» ja said ebameeldiva diagnoosi. Noored inimesed ei mõista, kui tundlikud võivad seeniorid ühe või teise ütluse osas olla.
Annan muretsejatele igapäevaseks toimetulekuks mõned lihtsad mõtted ja reeglid.
Lõpetuseks tore mõtisklus ühelt targalt vanemalt naiselt. «Jah, mul on küll kortsud, kuid ma õppisin neid armastama. Siis hakkasid mu kortse armastama ka teised. Ega vananemisega kaasnevad iseärasused ja välimuse muutus veel sellepärast kuhugi kao, kui ma neid eiran. Teised märkaksid ainult seda, et ma ei oska ennast armastada. Ja miks siis nemad mind armastama peaksid?»