Pool sajandit samas koolis ehk kuidas velskrist juhuslikult emakeeleõpetaja sai

Elle Veigel, Kadrioru Saksa Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Foto: Sten Torpan

Kadrioru Saksa Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Elle Veigel pidas 2018. aasta jaanuaris 80. sünnipäeva - nendest aastatest 49 on ta töötanud õpetajana. Ametis, millele sattus kohati koomilistel asjaoludel täiesti juhuslikult.

SELTSIMEES VEIGEL

1969. aasta 1. september oli vihmane ja uimane. Mõtlesin, et käin kiiresti tööl ära ja pärast on hea rahulik. Olin neljandal korrusel oma laborandiruumis, kui korraga läks uks lahti, õppealajuhataja jooksis sisse ning lühike ja trullakas naine ütles: «Seltsimees Veigel, tulge meile appi! Tulge meile kohe appi!»

Küsisin seepeale: «Mis siis juhtus?»  «Meil on vaja… meil on vaja… meil on ühte klassijuhatajat vaja!» Ma ütlesin, et «kus ma siis nii tulen? Kampsun seljas, sukki pole jalas, pea on kammimata, nii ei kõlba ju tulla.» «Kammige pea ära ja tulge,» oli tema vastus.

Läksime siis ülevalt neljandalt korruselt alla kooliõue peale. Terve kool seisab, kõik vaatavad. Õppealajuhataja jõuab kolmanda klassi juurde ning ütleb: «Kolmas C klass, siin on teie uus klassijuhataja, õpetaja Veigel!»

Nii algas eesti keele ja kirjanduse õpetaja Elle Veigeli nüüdseks pea 50 aastat kestnud karjäär – äkkstardi saanud elutöö, mis on mõjutanud põlvkondi. Selle aasta jaanuaris 80. sünnipäeva pidanud Veigel asus Kadrioru Saksa Gümnaasiumisse (tollasesse Tallinna 42. keskkooli) tööle 1969. aasta suvel, tollal ei osanud ta aimatagi, et sama aasta 1. september tuleb veidi teistsugune.

LILLED ÕPETAJALE

Neljandalt korruselt kiirkorras alla taritud seltsimees Veigel seisis kooli hoovis, käed lilli täis. Peamine probleem oli olnud selles, et lastel polnud kellelegi lilli anda ja – nii muuseas – oli eelmine õpetaja etteteatamata teise kooli Mustamäele tööle läinud. Kõnede ja rivistuse vahepeal ujus tagareast üks pikem poiss uue õpetaja külje alla ja teatas uhkelt, et tema teadvat ka, kus nende klass asub. Klassi jõudes valdas teda – nüüd juba õpetaja Veigelit – kojujõudmise tunne ja mõttes mõlkus «siia ma jään».

2017/18 õppeaasta aktus Foto: Elle Veigeli erakogu

Reaalsuses Eesti Vabariigist 20 aastat nooremat Elle Veigelit kohates, võib kerkida küsimus, kas see naine on juba pensionile jäänud. Elujõud ja hea välimus ei lase aimata 80 aastat vanust, pigem 60. Niisamuti mõjus proua Veigelile endale šokeerivalt, kui koolis hakati ta sünnipäeva tähistama. «Sellega pandi mind justkui ajateljel paika ja tuletati meelde ammu ununenud ajakulg, mis lastega koos märkamatuks jääb, lapsed on ju alati sama vanad,» räägib õpetaja Veigel. «Kooli vanaema» meeldib talle siiski olla, kuid nii, et seda ei toonitata. «Muidu tuleb hirm vanuse ees ja kellatiksumise hääl kõrvu. Omaealistega koos oleks palju raskem,» seletab Veigel koolis töötamise võlu.

2010. aastal tituleeriti Elle Veigel Tallinna aasta õpetajaks, millega pikalt kestnud missioon ärateenitult tunnustatud sai. Missiooniks nimetab Elle seda ise ainult mööndamisi, öeldes, et ega tema minekuga miskit läbi saa. «Lapsed on need, kes päriselt tööd teevad ja tulemusi toovad,» räägib Elle. Liigne, tema enda sõnul ärateenimatu tähelepanu tekitab lausa piinlikust.

Ometigi on kuut lendu juhatanud õpetajal ette näidata võimas pärand – eesti keelt rääkivad ja lugevad inimesed, kellele on inspireeriv koolmeister käe kõrval tutvustanud teda ennastki innustavat kirjandust.

TEEL KOOLI

Huvi kirjanduse vastu sai Elle Veigelis (neiupõlvenimega Kikkas) alguse õigupoolest juba varajases lapsepõlves, kui ta koos ema ja väikevennaga mööda räsitud Euroopat sõjapöörises kadunud isa taga ajas. See konkreetne eluepisood oli niivõrd juhtumiterohke ja sisukas, et oleks ebaaus püüda seda siin täielikult kujutada või kirjeldada, küllap saab seegi lugu omal ajal ja viisil räägitud – sestap tuleb sündmustest üle hüpates manada silme ette Saksamaalt Eesti poole veerev loomavagun – sees pereisa Johannes Kikkas, ema Linda-Miralda, õde-venda Kikkased ja veel trobikond naasjaid. Vagunile oli omakorda kirjutatud iga riigikorra jaoks segaduse vältimiseks kolmes keeles peale sihtaadress «Estland», «Estonia» ja «Estonskii SSR». Pärast kolm kuud kestnud lugematuid sappa- ja lahtihaakimisi peatus rong 1945. aasta augustis Sangaste lähedal Keeni raudteejaamas. Mõne päeva pärast lõppes II maailmasõda.

Perekond Kikkas Foto: Elle Veigeli erakogu

Täpselt aasta pärast seda, kui Lääne-Euroopast saabunud loomavagun Keeni jaamas reisijad maha pani, läks noor kaheksa-aastane Elle kohalikku kooli teise klassi. Esimene klass jäi vahele, sest Saksamaalt saabudes jäi ettevalmistusteks liiga vähe aega, kõigest mõned päevad. Elle esimene klassijuhataja, Maimu Karu, viidi kahe aasta pärast Siberisse ära.

Järgmisena viisid elutee ja soodsad tingimused Kikkase pere Türile. Isa Johannes sai Türi maaparandusjaamas pearaamatupidaja koha peale. Samal ajal lõpetas Elle Türil keskkooli. Noorel naisel polnud veel aimugi, kelleks ta saada tahab. «Ühte ma teadsin – mind huvitasid hullupööra raamatud ja lugemine,» kinnitab proua Veigel uhkusega.

VELSKER JA FILOLOOG

Metsavennad, Ameerika Hääl, hiljaaegu lõppenud sõja kestev kaja ühiskonnakorralduses ja seletamatu konflikt Lääne ja Ida vahel – põnevad ajad ja loetud raamatud viisid Elle mõtted ajalooõpingutele, kuid isa Johannes hoiatas, et ajalugu ei tasu õppida – iga riigikord paneb sulle sõnad suhu, oma mõtted jäävad, kuid need ei kostu. «Mida siis õppida? Midagi praktilist? Mis on praktiline? Õpi arstiks!»

Mõeldud-tehtud. Noor velsker lõpetas Tallinna Meditsiinilise Keskkooli (Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli eelkäija), osales ka põnevatel operatsioonidel, proovis ja assisteeris. «Kuid kõik see oli liialt tavapärane, rutiinselt sisutu ja perspektiivitu,» meenutab Elle ängi, millest ta seni vabanenud polnud.

Käinud velskrina praktikal, leidmata sisemist rahuldust, palus Elle Kikkas saata end tööle palju põnevamana tundunud psühhoneuroloogia haiglasse. Seal töötatud 7 ja poole aastaga sai noorest naisest proua Veigel. Abielu ei suutnud aga vaatamata kogu oma täiusele täita tühja kohta hinges, mis vajas midagi kirjanduslikku, midagi kõrgelt eneseväljenduslikku – Tartu Ülikoolis ootas täitmist üks koht filoloogia kaugõppes. Teinud 5 ja pool aastat vältavast stuudiumist ära kolm, oli Elle teaduslikust kommunismist tüdinenud ja filoloogiastuudium jäi pooleli.

1969. aasta, mil Elle Veigelist ka õpetaja sai, oli sisutihe ja täis kokkusattumusi. Kevadel, mil sündis teine tütar, jäi ämm pensionile ja teatas: «Kahel naisel on sobimatu koos kodus olla. Otsi endale töökoht, kus saab rahus tiksuda.»

RAHULIK TIKSUMINE

Täiesti juhuslikult oli Veigeli vennanaine 42. keskkoolis lauluõpetaja ja teadis rääkida, et seal on laboranti tarvis – kedagi, kes trükiks õpetajatele materjale. Koolis oli olemas isegi rotaator. «Paar korda nädalas pidi tööl käima, väikse rahagi saama ja mis peamine – tööstaaž säilib. Viimane oli nõukogude ajal väga tähtis,» kirjeldab Elle olukorda enne tööle minekut. Ainult trükkida ta ei osanud – mis siis muud, kui ASDFASDF ja nii kuni kõik selge oli ning käes 1969. aasta 1. september. «Seltsimees Veigel!» hüüdis trullakas õppealajuhataja kambrisse joostes.

Klassiruumi seina ilmestavad kuulsate kirjanike portreed Foto: Sten Torpan

Ootamatust ametissevannutamisest on nüüdseks möödas ligi 50 aastat järjepidevat õpetajatööd. Järjepidevuse tunnet on aga hoidnud ka läbi aastakümnete kestnud ajakirjade «Keel ja Kirjandus» ning «Looming» tellimused, mille üle Elle väga uhke on. Kirjandus on üldse ta elus väga suurt rolli mänginud, on ta ju näinud kuulsa Jaan Krossi ilmumisi, kui ka 20. sajandi maailmakirjanduse, nüüdseks juba klassika, sündi. Eriti märgilisena on tal meeles Makarenko «Pedagoogiline poeem», mis muidu oli täis-puhas-punane ideoloogia, kuid samas rääkis üllast inimesevormimisest ja kasvatusest, sotsiaalsest eksperimendist nagu õpetaja ametki. See raamat on hilisemas elus mitmeid kordi Elle näole äratundmisrõõmu toonud. «Uskumatult hea,» kirjeldab ta seda.

Kaasaegnegi kirjandus pole Veigelist mööda läinud. Heinsaar, Õnnepalu ja Kivirähk, kui nimetada ainult mõned, on leidnud kindla ja soositud koha legendaarse eesti keele õpetaja raamaturiiulis.

Eriliseks vaimuinimeseks pole Elle end kunagi pidanud, pigem järgib ta kaasasündinud meetodit – tegutseda koos õpilastega. «Teinekordki on õpilased öelnud, et neid grammatika teps mitte ei huvita. Selle peale ütlen, et mind ka ei huvita, aga asjad tuleb ära teha,» räägib Veigel. Seega seisneb hea lähenemise võti näilises järeleandmises, sest kaks pole Elle sõnul mingi ravija – «kui ei oska, õpid ära ja teed uuesti.»

LASTEGA NAGU PEREGA

Veigeli laste (tema koolipere) seas on igas eas inimesi, keda õpetaja kooli sünnipäevadel tihtipeale ära ei tunnegi. Tüdrukud on sageli nime vahetanud ning poisid läinud kiilaks või habetunud. «Õnneks ei ole vastupidi,» ütleb Elle naljatades. Kooliaegseid ettevõtmisi nendesamuste «lastega» iseloomustasid aga sagedased suusa- ja suvelaagrid, ekskursioonid ja välitööd – pere ja klass käsikäes.

Sellist koostegemist ja -käimist peab Elle väga tähtsaks. Lastel on küll tänaseks päevaks tekkinud lugematul hulgal kooliväliseid tegevusi, kuid nn kombinaatkoolid lasevad Elle hinnangul liini pealt välja nõrga kuuluvustundega ja hapraks kasvanud inimesi.

Kuigi see kevad jääb tõenäoliselt viimaseks (mil läheb ka tema viimane lend), ei ole suuresti just tänu koolipere sotsiaalsele funktsioonile õpetaja Veigelil seni tööst villand saanud. Pensionile on ta õigupoolest juba ammu mõelnud ning kui abikaasa veel elus oli, plaaniti koos maale minna. Hiljem on teda koolis hoidnud koolipere, kuid ka sagedane õppejõupuudus, nüüdseks on olukord paranenud ning asemele on astumas mitmed paljulubavad õpetajad.

Elle ja abikaasa Matti Veigel, kellega ta 52 aastat koos elas Foto: Elle Veigeli erakogu

1980. aastatest meenutab Elle Veigel ka üht omapärast kaklust:

«On üks lugu, mida ei ole isegi mitte viisakas rääkida, sest tänapäeval on see täiesti sobimatu.

Mul oli klassis alati suur laud ja selle peal lilled. Ma pidin neid muidugi kastma ka ja selleks oli mul sihuke suur 10-liitrine veenõu. Seitsmenda klassi poistel oli olnud mingisugune väga tõsine madin - nad tulid räsituna ja higisena klassi. Üks istus eespingis ja teine istus kuskil taga.

Õppisime parasjagu võõrsõnu ning igaüks sai kirjutada tahvlile, kuidas tema arvates see sõna käib. See tagantpingi poiss tuli siis ette ja kirjutas oma versiooni. Kui ta tagasi läks, andis eespingi poisile latsti vastu pead. Too kargas püsti ja hetke pärast olid nad põrandal maas – lihtsalt tagusid teineteist, lihtsalt kaklesid.

Kõik seisid püsti ja vaatasid, et jube põnev ja järsku… ma ei tea, kust mul see mõte tuli, võtsin oma veeämbri ja valasin selle neile kaela. Kaklus oli kohe läbi. Mõlemad tormasid välja, sest olid lihtsalt läbimärjad. Tüdrukud otsisid kiiresti lappe ja kõik olid vait, toolid pandi korda ja kõik oli korras. Ma lihtsalt reageerisin, sest teisiti ei saanud.

Lapsi õpib tundma ja nendega koos on väga huvitav. Mõnikord tõesti ei tea, mida peab tegema, mõnikord käitud ka valesti, võib-olla isegi seadusevastaselt.»

AJAD JA INIMESED

Hariduse digitaliseerimistuhinas loodab Elle Veigel säilivat autorite lugemise – teksti mõistmise sügavamal tasandil. Grammatikat ei pea Veigel teps mitte vähem tähtsamaks, kuid see tuleb lihtsalt kuidagiviisi omandada. Samuti ei heiduta teda võõrkeelendid nagu «okei», «tavai» või «tsau» – omas elemendis on nad õpetaja sõnul vägagi sobivad. Niisamuti ootab ta alati õhinal laste kirjandeid, sest üldjoontes leidub neis uudset, stiilset ja nauditavat keelekasutust.

Meestest on Elle sõnul hariduses puudus. Juba esimese vabariigi ajal alanud õpetajaameti femineerumine on tekitanud nüüdseks pea täieliku «õpetaja Lauri» motiivi kadumise. «Mehed on närutatud ja narritatud – õpetaja autoriteet on ära võetud. Õpetaja on muudetud teenindajaks, mitte ei ole enam maa sool, nagu teda vanasti nimetati,» mõtiskleb Veigel.

Peksnud ja nottinud, nagu ta ise ütleb, pole Elle oma õpilasi kunagi, kuid krõbedamaid sõnu on küll vaja läinud. Autoriteedi kehtestamine pole niisiis kinni niivõrd füüsilises vormis, kui selles, mida õpetajal õpilastele pakkuda on.

«Ajas muutuvad ainult vidinad, õpilased jäävad ikka samaks,» arvab Elle. «Endiselt on nad hädas ja tulevad raamatut järele vastama, mispeale küsin «kus sa siis olid?» «Ma olin haige, aga nüüd on mu koer haige,» kostab vastuseks. Täpselt samu probleeme mäletan ka ise,» räägib õpetaja Veigel muiates, et inimesed jäävad ikka samaks.

Eesti keele ja kirjanduse klass kolmandal korrusel Foto: Sten Torpan