Kas tead, et tatar on toiduna parimate hulgas?

Tatar Foto: Awarska-Matuszak/Caro/Scanpix

Tatar on ühe väga hea lisaväärtusega: see sobib ka tsöliaakiahaige toidulauale, kuna tatras pole gluteeni.

Tatra kodumaaks peetakse Hiina ja Tiibeti mägialasid. Just Kesk-Aasias kasvavast metsikust tatrast on kujunenud tänapäeval laialdaselt kasvatatavad kultuursordid. Euroopasse jõudis tatar 13.–14. sajandi paiku mongolite vahendusel.

Keskajal tunti mitmel Euroopa maal tatart saratseeni maisina. Küllap seepärast, et tatart hakkasid neis maades esimesena sööma Loode-Araabiast Euroopat vallutama rännanud moslemid.

Eestis on tatrakasvatusel rohkem kui paarisaja aasta pikkune ajalugu. Tatart on kasvatud nii toidu-, sööda-, ravim- kui ka meetaimena. Kolhoosiajastul jäi tatrakasvatus siinmail küll soiku, aga viimasel kümnendil on see jälle ausse tõusnud ning ka poeletilt võib leida Eestis kasvatatud tatratangu ja -jahu.

Kõnekeeles nimetatakse tatart ekslikult teraviljaks, aga botaaniliste tunnuste põhjal tatar teraviljade hulka ei kuulu. Söögilaual hindame peamiselt tatra vilju, mis on kastanpruunid kolmetahulised pähklikesed.

Töötlemise käigus tatraviljade kestad eemaldatakse, kuid pähklikestele iseloomulik kuju säilib. Röstimata tatratangud on värvuselt valkjad, röstitud aga tugevalt pruunikad. Tatral on probleemiks pikk keetmisaeg, aga sellele on lahendus leitud tangude eelkeetmise või eelküpsetamisega.

Sisukas tatar

Tatar on väärtuslik mitmel põhjusel. Tatar on valgurohke. Tatravalgud on suhteliselt kergesti seeduvad, lisaks on neis rohkem aminohappeid arginiini ja lüsiini, viimane on seejuures asendamatu, st inimorganism seda ei tekita.

Rasva on tatratangudes vähe, kõigest paari protsendi jagu. See pole probleem, sest tatrapudrule lisatakse tavaliselt rasvarohkemat kraami, nagu võid või hapukoort. Kõige rohkem on tatras süsivesikuid, 62–70 protsenti. Tegu pole mitte suhkrute, vaid tervisele soodsa mõjuga polüsahhariididega. Lõviosa neist seedub, aga tatraviljades on ka piisavalt vees lahustumatut ja inimese organismile seedumatut kiudainet tselluloosi, mis samuti süsivesikute perre kuulub. Tatratangudest valmistatud pudru seedumisel jõuab glükoos tärklisest verre suhteliselt pikaajaliselt, mis kindlustab veresuhkru sisalduse püsivuse. Kogu tatrasse koondunud põhitoitainete kooslus – süsivesikud, rasvad, valgud – annab sajagrammise kuivaine portsu kohta umbes 300 kcal (kilokalorit) toiduenergiat.

Tatar on rikkalik magneesiumi-, fosfori-, mangaani-, vase- ja rauaallikas; väga hea kaaliumi- ja tsingiallikas ning märkimisväärne seleeniallikas. Tatratangudes on rikkalikult B₁-, B₃-, B₅- ja B₆-vitamiini, väga palju foolhapet ning märkimisväärselt E-vitamiini.

Erilist tähelepanu pälvib tatar bioflavonoidide ohtra sisalduse tõttu. Tatras leiduvat rutiini (varasemalt tuntud kui P-vitamiin) kasutati varem farmaatsiatööstuses lausa rutiinipreparaatide toormena. Rutiin võib tugevdada peenikeste veresoonte (kapillaaride) seinu ja muuta need elastsemaks.