Kellele ema, kellele vanaema, kellele ämm

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Pilt on illustratiivne

FOTO: Venade Fernandes Lucy/Scanpix

Mõned moodsad vanaemad istuvad televiisori taga ja muinasjuttude asemel arutavad koos lastelastega seebikates toimuvat, aga asi seegi. Vähemalt püüab keegi lapse jaoks elu paika panna ja teda täiskasvanuks saamise ohtude eest säästa, lohutades, et ega see elu nii hull ei ole ning inetust pardipojastki võib tulevikus korralik äriinimene saada.

Paljud vanaemad jätkavad aga pensioni kõrval töörabamist, et eelkõige ise toime tulla ja üha kallinevad teenused ära maksta või lastelastele üht-teist paremat võimaldada. Sukakudujaid ja vokikeerutajaid vanaemasid jääb Eestis aina vähemaks.

Vanaemaks kujunemise tänapäevast rolli tingib mitu tegurit. Vanaemasid saab määratleda mitmeti.

Katust andev vanaema. Näiteks ei ole noor perekond materiaalselt kindlustatud, samas kui vanaemal on sageli nii elukoht kui ka kindel sissetulek.

Priitahtlik vanaema. Vanaemal on piisavalt vaba aega, lastekasvatamise kogemus ja ta avaldab ise soovi lastelastega tegeleda.

Sunnisvanaema. Lapsevanemad ei taha või ei saa ise last kasvatada, kartes loobuda töökohast, aga samas napib ka lastesõime- ja lasteaiakohti. Seega on vanaema sunnitud lapselapsi hoidma.

Pühapäevavanaema. Lapselapsed vajavad võimalust vaba aega veeta.

Innustunud vanaema on tavaliselt keskeri- või kõrgharidusega ja jätkab töötamist ka pärast pensionile minekut. Selline vanaema hellitab oma lapselast, teeb temaga koos koolitükke, mängib, käib temaga teatris, kinos, muuseumis, loomaaias. Tavaliselt tunneb ta lapselapse koolikaaslasi ja sõpru. Teiselt poolt karistab innustunud vanaema lapselast tihedamini kui teised vanaematüübid ja on kindel, et tal on selleks täielik õigus: piiritleb lapse vaba aega, televiisori vaatamist, arvuti taga istumist, riidleb ja noomib, vajaduse korral eirab lapselast ja keeldub temaga suhtlemast.

Kauge vanaema. Neid leidub igas vanuses vanaemade seas. Neist enamik elab üksi või abikaasaga, teises linnas või linnaservas, maal või isegi teises riigis. Niisugune vanaema näeb oma lapselast harva, samuti enda lapsi. Omavaheline suhtlemine piirdub telefonikõnede või suvise ajaveetmisega.

Vanaemal on oma etapp

Venemaa kasvatusteadlased on 1990. aastate alguses tehtud uuringus toonud esile vanaemaks olemise etapid. Etappidesse kuulumise määrab vanaema vanus, terviseseisund, sotsiaalne staatus ja lapselapse vanus.

Aeg on edasi läinud ja aastati võiks vast nüüd vanaemasid järgmiselt grupeerida.

Noor vanaema – keskmine vanus on 45–55 aastat. Perre on sündinud esimene lapselaps. Selles vanuses vanaema käib veel tööl, aitab noort peret materiaalselt ja hoolitseb lapselapse eest nii palju, kui jõuab. Kohustuste hulka kuulub peamiselt noore pere ja lapselapse nii-öelda teenindamine: jalutamine, söötmine, toidu valmistamine, elamispinna koristamine, rahaga abistamine. Noor vanaema elab sageli omaette, vahel ka koos noore pere ja oma nooremate lastega.

Noorte vanaemade seas on uurijad toonud esile erisuse, mis sõltub sellest, kas lapselaps on poja või tütre oma. Omaette elav vanaema kohtub ja tegeleb poja lapsega kaks korda harvemini. Koos pojaga elav vanaema eelistab mitte sekkuda lapselapse kasvatusse, et vältida konflikte miniaga. Tütre laps on palju lähedasem, seega osaleb ta aktiivselt tütre pere elus ja lapselapse kasvatuses.

Vana vanaema – keskmine vanus on 56–70 aastat. Lastelaste keskmine vanus on 10–11 aastat. Vana vanaema aitab oma laste peret vähesemal määral. Selline vanaema näeb oma rolli peretraditsioonide ja väärtuste säilitamises. Enam ei mängi rolli ka see, kas lapselaps on poja või tütre oma. Vanaema ei pea enam hoolitsema lapselapse eest, kuid säilib kasvataja ja õpetaja roll. Ta hakkab lapselapsega suhtlema rohkem kui võrdväärne võrdväärsega.

Vanavanaema – vanem kui 70 aastat. Lapselapsed on suureks kasvanud ja vahel on neil juba endalgi lapsed. Üsna sageli vajavad niisugused vanaemad juba ise laste ja lastelaste abi. Samas ei ole paljud eakad naised nõus hakkama hooldealuseks ja pigem eemalduvad perekonnast, eelistades iseseisvat elu – eemaldunud vanaemad või vanavanaemad. Kuna säärase vanaema suhtlemisviis on enamasti autoritaarne, siis on eemaldunud vanaema ühtlasi sümboolne.

Ämm tihti põlguse all

Öeldakse, et ämm ja minia naljalt ühe pliidi taha ei mahu. Väga levinud on ka väimehe ja ämma suhteid käsitlevad legendid, ütlemised ja anekdoodid.

Miks on just ämm saanud erilise põlguse osaliseks? Põhjus on väga lihtne ja sellest oli ka eespool juttu. Emale jääb oma laps alati lapseks, keda peab kaitsma, õigustama, päästma, säästma, suunama ja õpetama. Ja nüüd see teine, lapse ärandaja, kes kuidagi ei suuda tagada tema lapsele täielikku kindlustunnet, lausa kutsub võitlema, isegi vahendeid valimata. Ka täiskasvanud lapsuke saab oma osa: «Ma ju ütlesin, et oota veel, vali veel, õpi veel, ning näe nüüd, mis sõnakuulmatus ja kiirustamine kaasa tõid. Kui sina ei suutnud ennast kaitsta, siis teen seda nüüd mina sinu eest!»

Liiga võimukas ämm on eelkõige väimehele tülinaks ning oma poega haletsev ja poputav ema on minial jalus.

Tagasi üles