Kaupo Meiel: sinu Eesti, minu Eesti, meie Eesti

Foto: Tairo Lutter / Postimees

«Istun Pärnu-Tallinna bussis ja vaatan aknast välja. Öine udu on puud härmatisest valgeks kirjanud. Põldudel, heinamaadel ja võsaalustel on lumi. Mõnel aastal on lund rohkem olnud, mõnel aastal pole taevast sadanud sedagi, mis nüüd,» mõtiskleb kirjanik Kaupo Meiel Eesti sünnipäeva eel.

Mööda vilksatab Are pagar, mis enam ei tööta, ja Libatse kauplus, mis töötab. Kaugelt vaadates tunduvad isegi kunagiste suurkolhooside varemed ilusad. Lähemale ära parem mine.

Sildid maantee ääres näevad välja uued, aga paljud neist on tegelikult juba vanad, selle viimase sügise jooksul ajale jalgu jäänud. Üks vald ei ole enam vald, hoopis osavald, teist pole enam üldse. Kus on vallakeskus? Kes seda veel nii täpselt teab. Aga mis sellest, sildid pole veel kogu elu.

Vaatan bussiaknast välja. On, mis on, aga ilus on. Täpselt selline Eesti, mille pildistaks üles ja paneks postkaardile või raiuks kivisse või eelkõige mällu. Isiklikku ja ühisesse mällu, sest maa on nii puhas, valge ja maaliline, peitugu pealispinna all või mädasoo ning silmapiiril kükitavas maamajas keegi, kes kunagi teisele midagi halba tegi või ütles.

Praegu, olgugi korraks, piisab rahulolust ja tundest, et selline ongi minu Eesti. Aga ega eestlane ei saa siis millegagi rahul olla, nagu mingi uss hakkaks hinge närima, et kas mul on ikka õigus. On minu Eesti see õige Eesti?

Jüri Eesti

«Tänan kõiki, kes leidsid aega kohale tulla, ja soovin teile tegusat päeva jätku. Usutavasti kohtume homme juba veidi rahulikumas õhkkonnas ning vaenukirved, mis viimaste päevade jooksul üles kaevatud, saavad sama kiirelt maha maetud, sest lõpuks ei piirdu meist kellegi eesmärk vaid poliitilise profiidi lõikamisega. On palju, mis meil, isegi kui seisame teine teisel pool rindejoont, on ühist. Ühisosa, mida me jagame, ei maksa unustada, kuid samamoodi ei maksa unustada erimeelsusi, sest erimeelsustest sünnib tõde, mis viib meid edasi ja just edasi peame me liikuma. Tänan tähelepanu eest!»

Pressikonverentsiruum jookseb ajakirjanikest tühjaks. Kaamerad ja mikrofonid on kokku pakitud, sülearvutid kokku volditud ja minema tassitud. Skandaal, mis pidi sündima, jäi sündimata. «Kui kumbki pool pole lõplikult rahul,» mõtleb Jüri, «siis on see ju hea kaup.”

Nõunik astub Jüri juurde: «Me peaksime minema, Islandi peaminister ootab, rahandusminister lõbustab teda, aga ta ei ole suurem asi naljamees. Piinlik hakkab.»

«Jah, ei ole naljamees,» mõtleb Jüri. «Kes meist on naljamees? Milliseid võimalusi naljaks pakuvad Eesti ja Islandi fiskaalsuhted?»

Jüri assistent pöördub nõuniku poole: «Mis ta istub seal, aeg jookseb.»

«Mina ei tea, vahib ühte punkti, mõtleb.»

«Mõtleb? Nüüd veel? Miks? Millest?»

Jüri vaatab tühja saali. Varem nii sirgelt reas olnud toolid seisavad nüüd igaüks isemoodi. Üks sebimine oli lõppenud, teine, varjatum, ei lõpe iial. «Jah, see on minu Eesti,» mõtleb Jüri, tõstab pilgu assistendile ja nõunikule ning sõnab: «Lähme!»

Kaisa Eesti

«Üks-üks-üks. Kaks-kaks. Üks-üks-üks. Kaks-kaks. Käed, vaata käsi, käed üles, käed alla, käed küljele! Üks ja samm. Üks ja samm. Kaks hüpet – üks-kaks. Kolm hüpet – üks-kaks-kolm.»

Kaisa käed, jalad, puusad ja suu liiguvad, kui ta vaatab peeglist kõiki neid noori ja ilusaid, kes püüdlikult järele teevad, mida tema ette näitab. Kõik need tahavad veelgi nooremaks ja ilusamaks saada ning Kaisa aitab neid, sest ta ise on kõige ehedam näide selle võimalikkusest.

Kui paljud tema trennist teavad, et ta on juba 31? Mitte keegi ei tea. Kui paljud neist teavad, et ta on kõrgharidusega prantsuse filoloog, tõlkinud pseudonüümi all klassikat, mida noodsamad tegelased alles mõne aasta eest koolitunnis pingutusega lugesid? Mitte keegi ei tea. Samuti ei tea keegi neist, kes seal tema selja taga, pilk peeglil harjutusi teevad, et Kaisa on hea silmaga fotograaf, kes vahel tundide kaupa kamuflaažitelgis jäälinnu jahilkäiku jälgib. Ei tea seda keegi.

Mida Kaisa aga neist teab, kes iga tema hüpet ja painutust matkivad? Mitte midagi. Kaisa vaatab peegeldust. «See on minu Eesti. Üks-üks-üks. Kaks-kaks.»

Mati Eesti

Mati ärkab selle peale, et tal on külm. Kasuka oli ta öösel veel teki peale tõmmanud, aga külm ei taganenud. Talv ju, talvel ei saagi soe olla. Isegi kui on sula. Tekk. Kasukas. Mis tekk, mis kasukas, vanad nartsud, ausõna peal püsivad koos. Noh, veidi aitavad, aga ühel hetkel on kööga, tuleb pakane ja see jääb viimaseks. Noh, mitte viimaseks. Mati jaoks viimaseks. Tuleb neid pakaseid veel, aga mis Matil neist.

Mati kraabib oma kodinad kokku, nii palju, kui tal neid on, ja nii palju, kui ta neid mahajäetud ja peaaegu katuseta sara alla on kogunud. Üks suurem räbal kui teine, mõnda vist ainult mustus hoiabki koos. Mis see üldse on, Mati? Äh, kust mina tean, las ta, ei ole vaja.

Mis täna, Mati? Tavaline? Noh, jah, tavaline, tavaline, mis siin muud, tavalise ringi teeme ära, siis teise ringi ja teeme ühe veel otsa. Kolmandani ei jõua. Tavaliselt ei jõua. Kord oleks jõudnud, aga näe, ei jõudnud.

Sel päeval veab ometi. Mati teeb ühe ringi ja saab esimese. Võtab ära ja teeb teise ringi kohe otsa ning saab teise võtta. Ime juhtub, veab esimest korda kolmanda ringini välja. Jälle veab, keegi polnud ette jõudnud, Mati on esimene. Ja nii hilja veel, sellel kellaajal! Teeb kolmanda ringi ära ja saab veel hädavaevu kolmanda.

Mati jõuab sarasse tagasi, kolmandat kõvasti paljastes pihkudes hoides nagu hingeõnnistust. Ongi hingeõnnistus, Jah, vaata, ütleb Mati hiljem katuseprao vahelt siravale täiskuule, see on minu Eesti. Samal öösel tuleb pakane.

Meie Eesti

Kohe ongi Tallinn, tuhanded inimesed, ühed tulevad, teised lähevad. Igaühel neist on oma Eesti. Mõne Eesti on ilus, mõne oma inetu, aga ega teisiti ei saagi. Kui Eesti koosneb sadadest tuhandetest «Minu Eestidest», siis kuidas neist kokku panna üks ja tõeline «Meie Eesti», millest kõnelevad riigipead ja õpetajad, ajakirjanikud ja muidu jutlustajad.

Sõnades igatsevad «Meie Eestit» kõik, aga kellelgi pole õiget nõela ja niiti, et see kokku õmmelda. Ja kui olekski, kas me seda tegelikult vajame, kuigi ihkame. Vaat ei. Õige Eesti on nii Jüri Eesti, Mati Eesti kui ka Kaisa Eesti. Sinu Eesti ja minu Eesti.

Pildil: Kaupo Meiel Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Kes on Kaupo Meiel?

Kaupo Meiel on kirjanik, toimetaja ja ajakirjanik. Viimati ilmus temalt raamat «Lühistu koosolek» (kirjastus Post Factum). Ta armastab kasse ja süüa teha.