Lemmikloom tuleb vähemalt aastas korra loomaarsti juurde viia

Foto: Anthony Behar/Sipa USA

Looma ülesöötmine ja temaga vähene liikumine pole mitte ainult seeniorist loomaomaniku probleem. Kõige sagedasem mure, millega ilmselt kõik loomaarstid kokku puutuvad, on üleüldine looma tervise hooletussejätmine. «Lemmikul söödetakse küll kõht täis, kuid sellele, et teda tuleb vähemalt kord aastas loomaarstile näidata, ei mõelda,» ütleb loomaarst ja koertekoolitaja Anu Poopuu.

Hoolitsev loomaomanik saab oma lemmiku tervise heaks väga palju ise ära teha, teda jälgides ja õigel ajal abi otsides. Lemmikul võiks olla lausa oma «perearst», kes tunneb looma põhjalikult ning saab omanikku alati nõu ja abiga toetada. Vajaduse korral suunab ta looma edasi eriarsti juurde.

Kuna lemmiklooma vananemise protsess toimub tema peremehe või perenaise silme all, siis sageli jäävad muutused inimestele märkamatuks. «Paraku on väga paljud arsti juurde jõudnud loomaomanikud lemmikute tervisehäireid aastate kaupa lihtsalt eiranud. Näiteks loom joob palju, tahab kümme korda ööpäevas pissile. Või leiame tema kõhu alt kanamunasuuruse kasvaja. Või loom lõõtsutab, tema hingeõhk on kohutavalt halb. Või küüned on lastud nii pikaks kasvada, et on juba ümber käppade keerdunud,» kurdab loomaarst ja koertekoolitaja Anu Poopuu.

«See on kahjuks reaalne elu, millega iga päev (pakun: sageli) kokku puutume. Nende hädadega on elatud terve elu. Vägisi tekib mõte, et mõned inimesed ei tohiks endale lemmiklooma võttagi,» kõlab loomaarsti karm hinnang.

Kas loom on vana või haige?

Loomulikke vananemisega kaasnevaid muutusi ei tohi segi ajada haigussümptomitega. Loomaomanik peab oskama terviseprobleemile viitavaid ohumärke märgata.

Looma tervise indikaatoreid on palju: aktiivsus, muutused iseloomus või käitumises, isu, joomine, urineerimine, roojamine, teatud asendite vältimine või võtmine, karvkatte ja naha muutused, nõrevool kehaavadest. «Üks kõige olulisemaid on looma kehakaal. Ülekaalulist looma ohustavad teiste haiguste kõrval ka näiteks nii liigesepõletikud kui suhkruhaigus. Kiire kõhnumine aga võib olla märk hambahaigustest, seedehäiretest, erinevatest sisehaigustest, kasvajatest,» loetleb loomaarst.

Lisaks söögiisule tuleb jälgida muutusi veetarbimises: kuigi puhas vesi peab loomale alati vabalt saadaval olema, on rohke joomine märgiks, et looma tervist tuleb loomakliinikus kontrollida.

Kassi tervisest räägib palju kasuka seisukord: haige kass pöörab oma kasuka korrastamisele vähem tähelepanu.

Loomaarsti hinnangul on üldiselt nii, et mida suuremõõdulisem on koer, seda kiiremini ta vananeb. «Suurekasvulistel koertel esineb vananemise märke juba pärast viiendat eluaastat, väikeseid koeri peetakse eakateks pärast kaheksanda eluaasta täitumist.» Suurekasvulised tõukoerad näitavad tema sõnul esimesi vanadustunnuseid juba pärast viiendat eluaastat, väikeseid koeri peetakse tavaliselt eakateks pärast kaheksanda kuni kümnenda eluaasta täitumist. Kasside seenioriga saabub 7–12 eluaasta vahel.

Loomaarst paneb südamele: käige oma lemmikuga regulaarselt tervisekontrollis, kolme- kuni viieaastasega vähemalt kord, aga alates seitsmendast eluaastast koguni kaks korda aastas.

Mõnes loomakliinikus on välja töötatud spetsiaalne geriaatrilise skriiningu programm, mis võib sisaldada kliinilist ülevaatust, vere- ja uriiniproove ja spetsiifilisi teste vastavalt looma varasematele terviseprobleemidele.