Lähedane sai dementsusdiagnoosi. Mis edasi?

Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Inimese olemus ei kao pärast dementsuse diagnoosi saamist kuhugi, mõned iseloomujooned võivad muidugi võimenduda. Samamoodi nagu meie peas on palju segadust, kuidas dementsusega inimesega suhelda, võime paralleeli tuua ka haigega, sest tema on veelgi suuremas segaduses.

Diakooniahaigla dementsusega patsientide osakonna juhataja Hanna-Stiina Heinmets ütleb, et dementsusega inimene vajab turvalist sotsiaalset ja füüsilist keskkonda, kus tema segadus ja paanika vaibub, kus ta tunneb ennast turvaliselt, kus keegi ei mõista teda hukka ega alaväärista. «Oluline on emotsionaalne toetus, koos olemine ja säilinud oskuste toetamine,» toonitab ta.

Energilisel Hanna-Stiina Heinmetsal on õnnestunud tööle panna selline osakond, kuhu saamiseks on vaja pikalt järjekorras oodata. «Meie juurde satuvad inimesed, kelle dementsusega kaasnevad käitumishäired ja üldine toimetulek on väga palju halvenenud ning pered, ka kõige parema tahtmise juures, ei tule kodus toime ilma kõrvalise abita. Nii hakatakse otsima sobivat asutust. Meie igapäevane töö seisneb patsientide toimetuleku toetamises ja järelvalves, me ei lukusta neid kuhugi kinni,» selgitab juht osakonna populaarsust.

Kuidas dementsust diagnoositakse?

Esimeses ehk varajases staadiumis hakkavad ilmnema esimesed ohumärgid dementsuse olemasolust. Kuna esialgu väljenduvad sümptomid minimaalselt ja patsient suudab tavaliselt ise endaga hakkama saada, siis selles staadiumis ei tähelda ei patsient ega tema lähikondlased tihtipeale probleemi olemasolu. Levinud esialgseteks sümptomiteks on Hanna-Stiina Heinmetsa sõnul näiteks ajataju halvenemine, tujulangus, raskused meelde jätmisega ning füüsilise vormi langus –aspektid, mis on kõik seostatavad ka üldise vananemisega.

Muret tuleks hakata tundma siis, kui need muutused toimuvad väga lühikese aja jooksul võrreldes eaka varasema võimekusega. Kõige ilmsemateks märkideks dementsussündroomist võivad esimeses staadiumis olla ka sõnade ununemine rääkimise ajal või tuttavates kohtades ära eksimine.

Kõige lihtsam test esimeste mäluhäirete diagnoosimiseks on Hanna-Stiina Heinmetsa sõnul MMSE mälutest (Mini-Mental State Examination). Selles testis on umbes 30 küsimust, mis käsitlevad inimese pädevust ajas ja ruumis orienteerumisel. MMSE-testi võib pidada üheks enim levinuks ning lihtsaimaks meetodiks inimese vaimsete karakteristikute hindamisel.

Test annab aimu patsiendi mitmete erinevate kognitiivsete aspektide võimekuse tasemest – hindab eraldi mitmeid erinevaid kriteeriume nagu orienteerumine ajas ja kohas, lühimälu, arvutamine, visuaalne ning ruumiline taju ja tähelepanu. Kuna MMSE testis hinnatakse erinevaid kriteeriume eraldi, saab terapeut sõltuvalt patsiendi eripäradest vastavalt kohandada ka teraapiat, et kindlustada maksimaalne kasutegur ning teraapiaprotsessi adekvaatne mõistmine. Testi maksimaalne punktisumma on 30 ning kui inimene saavutab 24pallise punktisumma või alla selle, tuleb hakata muret tundma.

Samas tuleb silmas pidada, et väga haritud inimeste puhul ei pruugi MMSE-test anda adekvaatset tulemust.

CERAD-test annab täpseima tulemuse

Veelgi parema pildi inimese võimalikest mäluhäiretest annab CERAD-test. Soomes on see Alzheimeri tõve diagnoosmisel üle 60aastaste inimeste seas üks levinumaid meetodeid. CERAD (Consortium to Establish Registry for Alzheimer’s Disease) test mõõdab ja kirjeldab verbaalse materjali meeldejätmist ja meelespidamist, visuaalse materjali meelespidamist, sõnalisi oskusi, varem omandatud materjali kujutamist, tegevuse läbimõelduse taset ja sujuvust. Testiga saab arst anda üldhinnangu mäluhäirete ja algava dementsuse väljaselgitamiseks ehk teisisõnu algava Alzheimeri haiguse tuvastamiseks.

CERAD test on koguni nii täpne, et värske Soomes läbi viidud uuringu kohaselt eristab see terve mäluga inimesed algava Alzheimeri tõvega patsientidest lausa 87–89protsendilise kindlusega. Ja seda tervenisti 12 kuud varem, kui inimene ametlikult Alzheimeri tõve diagnoosi saab.

Mäluhäireteta inimesed tunnistab see test terveteks 86protsendilise kindlusega. CERAD-uuring on töökindlam nii peaaju magnetresonantstomograafi (MRT) uuringust kui ka MMSE-testist, kirjutab Ida-Soome Ülikooli neuropsühholoog Teemu Paajanen ülikooli kodulehel. «Parim lõpptulemus saadakse siiski, kui patsient kõik need kaks testi ja uuringu läbi teeb,» lisab ta. Ning soovitab meeles pidada, et nii MMSE-kui CERAD-testid on siiski suunatud üle 60aastastele ja veelgi vanematele. Tööealine mäluhäirete all kannatav inimene peaks esimese asjana pöörduma eriarsti vastuvõtule.

Nii Eestis kui Soomes on neuroloogidel ühine probleem: kuidas loomulikku vananemisega kaasnevat sagenenud unustamist algavast haigusest eristada.