Vanamees imestab: «kallike», kas see ongi ahistamine?

Vanamees, Priit Neilinn Foto: Eve Neilinn

Ühes Inglismaal kursseerivas kiirrongis rullus lahti stsenaarium, mis asjaosalise ponnistuse tulemusena omandas üleriigilise furoori mõõdud. Vagunis viibijatest ei osanud keegi sel hetkel ettegi kujutada, mis edasi juhtuma hakkab, kirjutab oma kogemusest Iirimaal elav eestlane Priit Neilinn.

Reisivagunis valitseb tavaline sigin-sagin: lapsed mängivad omavahel, noored inimesed põrnitsevad oma mobiiltelefonide põnevust pakkuvaid ekraane, keegi mugib kiirtoitu jne. Üksik kena neidis vaatab lihtsalt aknast välja ja ilmselt unistab millestki, mis ta õnnelikuks teeks. Mööda vahekäiku läheneb uhkes vormimütsis vagunisaatja. Mehel on aastaid ilmselt juba kuuekümne kandis ja juuksedki hõbehallid. Ta pöördub neiu poole mingi küsimusega, millest on kauguse tõttu võimatu aru saada. Saanud piisava vastuse, tänab ta ja lisab oma tänufraasi lõppu inglise keeleruumis küllaltki levinud viisakusväljendi «honey». Kui see nüüd otse maakeelde tõlkida, siis kõlaks see kui «mesi». Nii lihtsalt me siinkohal aga talitada ei saa ja võiksime seda oma keelde ümber panna umbes nagu «kallike». See peaks väljendama sõna tegelikku mõtet ja tähendust antud olukorras.

Mis aga edasi juhtub, seda ei osanud ilmselt keegi vagunis viibijatest ettegi kujutada. Neiu läheb näost punaseks, on algul lausa keeletu ja kui ta sellest üle on saanud, siis hakkab ta elatanud vagunisaatjat raevukalt süüdistama kõigis surmapattudes, millest suurim on muidugi ahistamine, naisterahva väärikuse alandamine ja tont teab mis kõik veel. Vagunisaatja ei saa algul mõhkugi aru, mille kohutavaga ta on hakkama saanud ja pobiseb mokaotsast paar vabandussõna ning tõttab edasi. Neiu raev aga ei näi taltuvat ja ta suundub otsima vagunisaatja ülemust, et temalt oma solvaja vallandamist nõuda.

Umbes nii võis see tegelikult aset leidnud stseen kõrvalseisjale välja paista. Ütlen veel ennetavalt, et kuna solvunud neiu ka suurelt ülemuselt piisavalt õigust ei saanud, mis tema kuumad meeled oleks maha rahustanud, siis pöördus ta sotsiaalmeedia poole. Sealt aga sai ta vastu niisuguse sõimulaine, nii mees- kui naissooesindajate poolt, et tal ei jäänud enam muud üle, kui kaevata oma muret üleriigilisse keskajalehte, kust ka mina seda lugu lugema juhtusin.

Omistatud tähendused

Püüan siis probleemi niiöelda tükkideks võtta ja veidikenegi mõista, mis tegelikult juhtus, nii ühe kui ka teise osapoole seisukohalt. Neiu puhul, kes muide on juuratudeng, oli ilmselt tegemist juhtumiga, kus ta omistas vanema härrasmehe sõnadele tähenduse, mida too tegelikult sinna ei pannud, ega millele ta ilmselt isegi ei mõelnud.

Härra ja ametnikuna püüdis ta aga olla viisakas ja meeldiv nende reeglite kohaselt, mille seas ja saatel ta oli üles kasvanud. See on minu arvamus, mis võis juhtuda. Mõtlen nii, kuna mul on isiklik kogemus ühe radikaalfeministiga, kes pidi mind peaaegu et füüsiliselt ründama, kui ma tal rasket puunotti püüdsin tõsta aidata. Ka mina ei saanud tema reaktsioonist algul aru ja vabandasin moka otsast ning kobisin nii ruttu minekule kui sain. Jumal teab, mis muidu juhtunud oleks...

Kuidas ikkagi niisuguseid olukordi tänapäevases, naisõigusluse laineharjal hulpivas maailmas lahendada, nii et mõlemad, nii feministlik usumäratseja kui ka ajale jalgu jäänud keelekasutusega ametimees asjast võimalikult väikeste kahjudega välja tuleks? Ja miks ainult nemad, niisuguseid konflikte leiab meie ümbruses ja üldse kogu lääneliku kultuuriga maailmas arvatavasti aset igal ajahetkel sadu ja võimalik et tuhandeidki. Kuidas teha nii, et üks leiaks oma hingerahu ja kui soovite rahulduse ja teine ei jääks nii vajalikust ja tähtsast tööst ning leivast ilma? Selle üle tasuks vist mõtiskleda. Mina pean ausalt tunnistama, et ma ei tea.

Ehk lugupeetud lugeja teab?