/nginx/o/2018/01/28/7524925t1h6ffe.jpg)
Lootes paremat, ent kartes taas kord halvemat – suve ikka –, panid kuus Saue kandi «eite» varakevadel seljad kokku ning otsustasid parema tervise nimel võitlusse lennata. Õnneks on Eesti nii väike, et ikka leidub keegi, kes tunneb kedagi, kes tunneb …
La vida es sueño*
Ave Nahkur, kunstnik, soojalemb ja päikesehing, «meie küla eitede» näoraamat ehk esieit, elab perega La Gomeral Arure külas ning pakkus end lahkesti matkajuhiks. Nõnda see Kanaari saarte looduslik spaa reisisihiks saigi.
¡Hola! Tere!
Ärasõidueelsel kokkusaamisel sai küsitud naistelt – viis pensionäri ja üks kolmekümnene –, miks just reis ookeanisaarele ette võetakse, vastuseks kõlas: «Sooja! Päikest! Sooja merevett! Eksootikat!»
Seda esieit Ave ka lubas: «Tahan teile pakkuda ekstreemsusi. Mida rohkem te seda leiate, seda rohkem rahul ma olen.»
Septembri keskpaik. Tallinnas vihm, kui ära sõitsime. Düsseldorfis vahemaandumine ja lennupaus viis tundi. Sadas. Ja sadu aina tugevnes. Rajuvihmas kappasime lennukile. Pealpool pilvi siras silmipimestav päike! Tenerife Lõunalennuväljal maandudes samuti.
Kui näoilmed end hääles väljendaksid, siis oleks üle aerodroomi kaikunud üks äge indiaani võiduhüüd – niivõrd õnnelikud olid meie küla eided! Termomeeter näitas 32 soojakraadi. Uskumatu! Unistus oli tõeks saamas: oli jah soe, oli jah päike! Päikesel paistis Kanaaride kandis pesa olema, igatahes oli ta meiega kõik need üheksa päeva.
Praamid La Gomerale väljuvad Los Christianose sadamast ja enne merereisi kinnitasime keha rannarestoranis. «Bahia» (hispaania keeles laht) kalasupp, sopa de pescado, oli mitte ainult eriline, vaid ka imemaitsev. Suisa nii hea, et seda kiitis ka üks meie reisiline, kes kala muidu üldse ei söögi. Oivaline! Seda sõna pidime järgnevate päevade jooksul õige mitut puhku tarvitama.
Gomerale sõitsime praamiga, millel nimeks Armas. No polegi ehk niiväga armas, kui saad teada, et see sõna tähendab tegelikult relvastust, relvi. Meie olime relvastatud hea tuju ja uudishimuga, nii praamil kui ka bussis, ja nõnda – pooleteise tunnise bussisõidu järel mäeahelike all ja ülal ning kaljuservadel, hingematvalt ilusvõimsad vaated permanentseks saatjaks – jõudsimegi Arure külasse, kus elavad Ave ja Imps alias Imre ja nende poeg Nahk alias Rudolf, kolm õige lahedat inimest. Ehk «kolm meest paadis», koerast rääkimata!
Milvi lugu
Koertel on Gomeral eriline tähtsus ja tähendus (Kanaari saared tähendabki «koerasaared»), aga Ave perega seoses veel eriti.
Koeri on siin vahelduv hulk – sõltuvalt sellest, kas need vahvad koerad patseerivad parasjagu ringi Ave juures või armsa naabritädi Angelita elamises või resideerub Kalima hoopiski Ilma-Martini juures.
Igatahes jutustas Ave, sensitiivne inimene nagu ta on, kuidas ta näinud Eestis just enne ärasõitu – unes või ilmsi –, et Todito (neljast koerast kõige vanem) edastas sõnumi: meid ei ole enam neli. Avel ööuni kadunud ja süda raske – kellega neist neljast siis midagi kurba juhtunud on? Aruresse jõudes leiti eest üllatus – ei olnud jah enam neli koera, viis oli, sest Milvi oli saanud vahepeal kutsa-beebi! Vaata rõõmu!
Milvi, umbes 7-aastane puhast krantsi tõugu must kaunitar, kolis Eestist Gomerale koos oma perega. Eestis ei olnud ta kutsikaid saanud, aga nüüd, Gomeral – kas mõjus siis soe kliima või kuumad kohalikud koerapoisid – oli tal ilus pontsakas koerabeebi sündinud, just mõni päev enne pererahva naasmist. Imearmas süsimust koerabeebi sai nimeks Sylvi (Ave sõbranna järgi) ja Milvi-Sylvi vallutasid hetkega kõigi naiste südamed!
Ühel päeval matkates nägime naaberkülas üht krapsakat, samuti üleni musta koerahärrat, kes meid nagu omainimesi kenasti sõbraliku haukumisega tervitas ja saba liputas, haistes ilmselt Milvi tuttavat lõhna.
Väsinud, kuid õnnelikud
Põnevad – ja mitte liiga kerged! – matkad olidki meie päikesepuhkuse üheks oluliseks osaks. Ave uhke maja-galerii asub ookeani äärest umbes 800 meetri kõrgusel. Esmalt lähme natuke allapoole ja siis ülespoole ja ülespoole ja veel ja veel ülespoole ja siis allapoole ja allapoole, jalad juba tudisemas, mööda kitseradu veelgi allapoole, kuni päris ookeanirannikuni Valle Gran Reysse välja, Atlandi ookeani suplema. Super! Ainult kaheksa kilomeetrit, aga selleks kulus neli tundi.
Teisel päeval teine ja kolmandal kolmas marsruut. Ja mida kõike me matkadel tee ääres metsikult kasvamas ei näinud ja suhu pistnud – viigimarjad, viinamarjad, aprikoosid, pirnid, õunad, põldmarjad, kastanid (need päris, söödavad kastanid), kaktuseviljad.
Kaktuseviljad olid just-just valmis saanud ja Ave õpetas, kuidas torkivate-ründavate kaktuse-elukate maitsva sisuga end matkal kosutada ja kuidas on mõistlik kodus maiustada. I-le panid täpi rannatomatid – sõrmeotsasuurused kobartomatid kasvasid rannaäärse tühermaa servas puhmas, maitsesid imehästi, kuigi mõni tundus pealt natuke ehk imelikult soolane.
Naabritädi Angelita, hea inimene, tõi meile oma aiast, otse puu otsast hästi mahlaseid-magusaid täisvalminud mangosid, mis maitsesid niivõrd head, et seda ei saa jutus jutustada ega kirjas kirjeldada – nagu vikerkaar!
Ave maja juures on matkaradade üks ristmikke, teekesed kenasti viitadega märgistatud, mis ei tähenda, et valele rajale eksimine poleks lihtne. Aga Ave ei eksinud. Ühel päeval läksime kaema saare üht peamist vaatamisväärsust – Garajonay rahvusparki, looduskaitse all olevat imelist ürgmetsa, mis oleks nagu ulmefilmis nähtud või muinasjutust loetud võlumets oma hiigelsuurte kanarbiku- ja loorberipuudega (need ei ole need päris söögi-loorberid, vaid nende sugulased, teadis Ilma-Martin rääkida). Ja tõsi on seegi, et hiigel-hiigelammu tatsasid siinsamas ringi türannosaurused. Praegu poleks ilma selle fantastilise ürgmetsata elu La Gomeral võimalik, sest see mets, kõrgel mägedes, töötleb kogu vihma ja udu näol saada oleva niiskuse puhtaks joogiveeks. Siit saavad alguse allikad, mis mägedest allpool asuvatesse suurtesse reservuaaridesse kogutakse, kust toimubki kogu saare varustamine puhta veega.
Rääkiv vaim
Läbinud haldjametsa, jõuame just lõunasöögi ajaks kohalikku rahvusrestorani Casa Efigenia, tõlkes Efigenia Maja. See on saare üks neist kohtadest, kus lihtsalt peab ära käima (nagu näiteks Prahas Švejki kõrts U Kalicha).
Efigenia, Maja perenaine, on umbes 90-aastane luider ja aina naeratav vanaproua, üleni tagasihoidlikus hallis rõivas, kes tervitab kõiki külalisi kättpidi, tutvustab oma menüüd – väidetavalt on kogu kasutatav tooraine pärit siitsamast saarelt – ja juhatab lauda. Kui külastajad söövad, «hõljub» perenaine tasahilju laudade vahel, nagu rääkiv vaim, innustades aga rohkem sööma.
Toit on tõeliselt maitsev, värske ja parajalt vürtsikas. See lõuna on igas mõttes oma hinda väärt, vaatamata sellele, et arvet makstes avastame ühe juurde kirjutatud toiduportsjoni. Aga väike kohv on väga hää ja selle juurde pakutakse sõrmkübaratäie jagu üht väga põnevat kohalikku joogikest.
Edaspidigi tuleb öelda kiidusõnu saarte toidukultuuri kohta, road on tõesti imemaitsvad, eriti mereannid. Ühel lõunasöögil rannarestoranis juhtus, et soojad, küüslaugu ja ürtidega õlis grillitud krevetid kadusid taldrikult sellise kiirusega, et ühele mõtlikumale sööjale jäid ainult paljad näpud. Mis sest! Meie jaoks oli siiski siin kõige olulisem tegur päike.
Rand nimega Rand
Bussiga Arurest alla sõites tuleb küsida pilet La Playani. Kraadiklaas näitab +37, aga õhk on kerge ja eestlasele tundub lihtsalt mõnusalt soe. Ookeanirand on super, nii õhu, maa
kui ka vee poolest. Paljajalu patseerida eriti ei anna, sest musta karva (laava)liiv on kõrbekuum, küll on aga hea jalutada veepiiril. Või lamada rannalinal ja kuulata vahuste lainete kohinat. Nagu paradiisisaarel.
Ja siis äkki tuleb mõte, mis ajendab keelenõu küsima meie satsi noorimalt liikmelt Miinalt, kes hispaania keelest sujuvalt aru saab ja oskab isegi natuke kõnelda. (Siinjuures: hispaania keele oskajad, jah, võite juba muigama hakata!) «Miina, kuidas sa arvad, kas siinsel kohanimel La Playa – laplaaia, plaaia – võiks olla mingi seos eestikeelse sõnaga plaaž?» «Mis mõttes kas võiks olla?» küsib Miina, «see ongi ju tõlkes rand, tähendabki randa!» Vaat siis keelelist «avastust»! Kui aga oled juba jõudnud turismikaartidega tutvuda, siis tead, et neid laplaisid, puntasid ja puntillasid on siin saartel lugematu hulk.
La Gomera ei ole veel tüüpiline turismisaar ehk turistidest üleküllastunud saar – hea ka, et siia saab ainult praamiga, pole turismi-lennuühendust ega silda! – aga siiski kohtab siin õige paljudest rahvustest inimesi. Sakslasi on rohkelt. Toidupoes hiigelsuuri viinamarju ja kohalikke mandariine valides ja kaupa kiites trehvasime üht saksa keeles kõnelevat vanapaari. Äkki pöördus papi meie poole pisut konarlikus, aga väga heas eesti keeles ja küsis, kas me oleme eestlased ja kas kohe päris Eestist ja et kuidas Tallinnas ka nüüd elatakse. Et tema on pikki aastaid Saksamaal elanud ja tahaks hea meelega Eesti uudiseid kuulda.
Üldse kohtab Gomeral väga palju värvikaid inimesi. Efigeniast juba oli juttu. Rannal teeb hilisõhtuti ahhetamapanevat tõrvikutega tulešõud graatsiline võimlejanna, keda järgmisel päeval kohtame rannal lihtsalt oma lõbuks võimlemas või oma tule-numbreid harjutamas – selgub, et ta on umbes 60-aastane.
Ave naabritädi Angelitagi on imeline. 80-aastane tegus proua laadib näiteks oma koerad autosse ja «tuututab» mööda teespiraale alla ookeani äärde koeri supeldama. Hipiranna lähedal tuleb vastu alasti tõmmuks päevitunud pikajuukseline kutt nagu noor Jeesus stoilises rahus, samas lähedal joogakeskuses on ka väga põnevaid majalisi, promenaaditrepil aga istub, pilk sissepoole pööratud, omas maailmas üks õige karvane näitsik. Koerad, kitsed, põnev ookean kõigi oma elukatega. Näeme ka manta raid, ja loodusnähtusi nagu näiteks kaliima, lisaks saare visiitkaardina iidvana vilekeel.
Viimasel päikesesaare-õhtul – väsinud, kuid õnnelikud – saime Avelt igaüks tubliduse eest uhke unikaalse maalitud medali, ümarast rannakivist, kirjaga Eesti eit Gomeral, I koht. Kõik kuus!
Aitäh, Ave! Muchos gracias!
La Gomera ajalugu on lõpmata värviküllane ja põnev. Oma printsi ja printsessiga, saare päriselanike ammuse vabadusvõitluse ja Kolumbuse-lugudega. Muuseas Kolumbuse pruut elas Gomeral ja siit alustas ta ka oma Ameerika-avastamise merereise.
Kes armastab päikest ja soovib La Gomera ning saarerahvaga (näiteks Ilma-Martiniga) sügavamat tutvust teha, sellele soovitus – sõitke ise kohale, see ei ole kallis, kui õigesti planeerida. Ave on hea jutuvestja ja vaimukas killukiskuja, Imps ja Rudolf muudavad selle kolmiku täiuslikuks.
*Elu on unenägu; unistus; uni