/nginx/o/2011/05/16/585036t1h7e40.jpg)
Ka kõige pikem teekond algab esimese sammuga. Astud uksest välja, asetad jalad teele ja juba nad viivad sind kuhugi.
Läki rändama!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rändamisega alustada pole kunagi hilja. Miks küll inimesi tõmbab oma kodust kuhugi kaugemale? Kõigil on omad põhjused. Vahel põgeneb inimene reaalsuse eest fantaasia ja illusioonide maailma, sest kaunis illusioon on alati parem igavast tõelisusest. Mõnele on rändamine saanud harjumuseks. Mõnel on eesmärk oma tervise parandamine või unisus suve-talve pikendada. Mõni ongi kohe sündinud rändaja, sest pole iial midagi muud teinud. Kõiki neid juhib rahutus ja julgustab kustumatu rännukihk.
Meie praeguses maailmas rändavad paljud ka võlgade eest. Võlgnikel on oht sattuda igaveseks hulguste ja pättide tõotatud maale – sinna, kus igaüks on valmis oma kaaslase elu pisku eest ohverdama.
Minu tuttav proua, nüüdseks juba pensionäride klubi liige, on olnud eluaeg rändaja inimene ega kujuta endale teistmoodi elustiili ette.
Nõukogude ajal, kui lääs oli suletud, sõitis ta noorena Vladivostokki tööle. See oli suur julgustükk, mis siis, et Siberi teekond oli eestlastele tuttav. Võõrsil ta juuri alla ei kasvatanud, teda tõmbas koju tagasi, kuid rännupisikust enam lahti ei saanud. Praeguseks on ta pool maailma üle vaadanud. Ta naudib iseseisvalt ja üksinda rändamist, teda ei huvita reisibüroode pakkumised.
„Läksin isegi rändamise jaoks Ameerikasse raha teenima,“ naeris rõõmsameelne ja ettevõtlik proua.
Igaüks sellega hakkama ei saaks. Aga tema ei virise, et näe, rahapuudusel pole võimalik kuhugi sõita. Lapsed on suureks kasvatatud, nüüd võib endale selliseid riskantseid ettevõtmisi lubada. Ennegi on ta julgenud oma mõtteid teoks teha. Mõnikord saavadki meie unistused tegelikkuseks.
„Kõige huvitavam maa on India, eurooplasele tundub sealne elu kindlasti ebahügieeniline ja vaene. Tänaval koos mängivad loomad ja lapsed, sealsamas on pühade lehmade „koogid“. Kogu hindude elu käib väljas tänaval päikese all. Vaatamata sellele meie mõistes viletsusele ja vaesusele, on hindu rõõmsameelne ja külalislahke,“ rääkis ta.
Proua käis Indias püha mehe Sathya Sai Baba juures oma energeetikat parandamas, mis tal minu arvates on niigi hea. Püha mees ise lahkus aga juba igavesele rännakule.
„Ära karda midagi,“ julgustas optimistlik rändaja mind, kui rääkisin oma kavatsusest brittide maale lapselast hoidma minna, "elu on maakeral igal pool võimalik.“
Oligi. Eestlasele on sealne kliima palju leebem kui omal maal. Inimesed on rõõmsad ja viisakad. Poemüüjad teretavad naeratades, küsivad, kuidas elad, ja ootavad sind tagasi. London on väga sümpaatne ja rahulik linn, kuigi inimesi on seal kümme korda rohkem kui kogu Eestis. Tipptundidel pole mingit närvilisust, keegi ei trügi vahele ega sõima sind. Tänavatel on rohkem küll immigrante, kuid ka nemad on viisakaks koolitatud. Kui britid ise hoogsa sisserändega lepivad, ei kõlba meil nuriseda.
Iga eestlane peaks kas või korra kaugemal ära käima, et saada aimu, kuidas teised rahvad elavad. Muidu tundub meie väike eestlane oma muredega endale kohe nii suurena. Ta ei mõista, miks veel nii paljud maailmas küsivad: „Kus see Eesti on? Kas Venemaal?“
Kui tore ka võõral maal ei oleks, kuhu iganes meid rännukihk ei viiks, toob igatsus ikka koju. Nii lendasin minagi suvest varakevadesse tagasi. Vaatasin koduteel bussiaknast rasket vesihalli taevast, mustaviiruliseks tõmbunud lund, raagus metsa ja esimesi kollaseid urbi teeäärses kraavis. Kui tänavanurgal veel kaks pensionäri minu peale kurjalt sisistasid ja kulmu kortsutasid, sain lõplikult aru, et olen jälle oma koduses Eestis. Olin õnnelikum kui kunagi varem, sest pole ju paremat paika maailmas kui oma kodu.