Pühad vabaõhuhaiglas: uinuv tusk ja «kipišh»

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Pexels / CC0 Licence

Aastaid on jõulude ajal kirjutatud ja räägitud nende pühade asjadekeskseks ja kaubanduslikuks muutumisest. Arvan, et siia ei ole mul midagi lisada ja ma olen täiesti nõus sellega, et paremat müügimeest kui jõuluvana annab otsida.

Tahaksin aga sellele nähtusele läheneda hoopis teisest küljest ja kirjeldada asju nii, nagu mina neid enda ümber näen toimuvat. Alustan ehk sellest, et töötan oma igapäevase leiva teenimiseks ühes Iirimaa vaimupuudega inimeste varjupaigas, ehk kommuunis, nagu seda siinkandis nimetatakse.

Patsiendid või kommuuni elanikud on vastavalt nende võimetele rakendatud ka tööle ja minu kohus on neid selles abistada ja juhendada. Suurem osa on neist niisuguse eluga väga rahul ja õnnelikud. Igal aastal, jõulude lähenedes aga muutub kõik. Mida rohkem on nende, peamiselt tunnetuse najal elavate inimeste, ümber neile mõistmatut sagimist ja rahutust, seda enam muutub ka nende käitumine ning seda just halvemuse suunas. Need, kes on varem silma paistnud töökusega, minetavad selle omaduse ja muutuvad tõrksateks iga tühisemagi ülesande täitmisel. Rahulikest patsientidest saavad äärmiselt tujukad ja rõõmsa olekuga inimestest lausa pahurusekotid. See näitab minu arvates suurepäraselt, mis toimub tegelikult meist paljude sisemuses. Tavainimesed oskavad kõike seda lihtsalt endasse ära peita. Siin aga tuleb kõik otse ja varjamatult ilmsiks. Nii on lood patsientidega ehk partneritega, nagu me oma hoolealuseid vahel kutsume.

Uinuv tusk ja «kipišh»

Mida saad sa aga teada oma töökaaslastega elu üle arutades? Suurem osa on neist mures kuidas pühade ajal rahaga välja tulla, sest lapsed nõuavad uusi ja uhkemaid moblasid, mille hind on mõõdetav sadade eurodega ja sugulastele tuleb ju katta pühadelaud ning kes tahaks siis selle juures vaene välja paista? Kalkun peab ikka olema suur ja puding rosinaid täis. Külalisi on aga arvukalt ja keegi ei küsi, et sul auto- või majalaen maksmist vajab ning pangahärra on halastamatu. Nii tehaksegi ette virilalt rõõmus nägu ja vastatakse sinu küsimusele elukese veeremise kohta, et see minevat ikka hästi. Kas aga ka tegelikult?

Vene kurjategijate erikeeles on olemas sõna «kipišh». See tähendab mõttetut kisa ja lärmi ning segadust. Juba varakult jõulude eel hakatakse meid ette valmistama nagu millegi suure ja kogu maailma muutva saabumiseks. Lõputud üritused, vilkuvad tuled, kuhugi näiliselt sihitult tormav rahvamurd, närvilisus – seega «kipišh». Tahes-tahtmata imbub see rahutus ka meisse. Kusagilt lapsepõlvest on ju sisse jäänud usk sellesse, et meie poole on tõepoolest teel midagi suurt ja üllast ja nii me hakkame jälle seda mängu kaasa mängima, kuigi mõistusega teame, et tulemas ei ole tegelikult midagi ja mõne aja pärast jätkub kõik vanaviisi või isegi nirumalt, sest hulga raha on hakkama pandud ja tavapärane elurütm segi löödud. Siis haarab meid tühjusetunne ja sellest on raske üle saada.

Ei ole vist tarvis kellelegi seletada kui raske on pühade ajal politseinike või kiirabitöötajate ja tuletõrjujate elu. See on loomulik, et see nii on ja need inimesed on oma elukutset valides sellega arvestanud. Aga kuidas on lugu näiteks lihtsate müüjatega? Iga päevaga kerkib meie ümber üha uusi kaubanduskeskusi, ehk eurokuure, mis kõik vajavad hordide viisi töötajaid, kes meie iga soovi täitma peavad. See, et nad seda teevad, on ka nende jaoks normaalne. Mille üle nad aga kaebavad? Minu jaoks oli üllatus, kui nad tunnistasid, et nad ei suuda taluda jõululaule ja jõulumuusikat, mida nad iga päev hommikust õhtuni kuulama peavad. See tekitavat neis tunde, nagu keeratakse neile puuri elusast peast ajudesse ja see tahtvat hulluks ajada. Ma polnud kunagi sellele nii lihtsale jõuluhulluse alaliigile mõelnud, aga vist peaks...

Jõulud ravilas

Ma ei hakka tänast lugu väga nukraks ajama, rääkides sellest kui palju tehakse jõulude ajal enesetappe ja kui palju inimesi satub depressiooniga ravilatesse. Enda sees aga kipume me sel ajal urgitsema kõik ja meelde kipub millegipärast tulema see, mis on kunagi väga haiget teinud, mida me ise oleme omast lollusest valesti teinud ja järeldus on lõpuks ikka see, et küll me oleme ikka õnnetud. Enesehaletsus on aga kehv kaaslane ja temast on tarvis kuidagi lahti saada, nagu tüütust külalisest.

Et minu tänane lugu nii kurvalt ei lõpeks, tahaksin siia lõppu lisada mõned nõuanded, kuidas jõulumasendusest üle saada. Need on tarkade meeste poolt välja mõeldud ja tunduvad mulle asjakohased. Nii et, pidage palun meeles, et siinkohal ei targuta mitte mina!

  1. Ärge muutuge lohakaks ja ülemeelikuks oma rahaga ümberkäimisel. Süda võib seisma jääda, kui avastate pärast pühi, et pangaarvel valitseb tühjus.
  1. Ärge püüdkegi end ja oma elu külaliste ees paremana välja näidata, kui see tegelikult on. Veel hullem on aga kui te hakkate järgima mingeid meedias ette seatud norme või reegleid. Ärge uskuge rumalaid jutte staatusest ja kõigest mis sellega kaasneb ja milleks me nagu kohustatud oleksime. Me oleme ainult inimesed ja see on ka kõik.
  1. Kõige parem on, kui me püüame aidata teisi nimesi, tehes seda mitterahalisel teel. See toob hingele tõelist kergendust.
  1. Püüame mõelda pigem sellele, mis meil selles elus on, mitte sellele, mida me ei ole suutnud saavutada. Ja võib-olla peaks üldse sel ajal veidi vähem mõlema, mitte painama end kurbade hingekriipimistega.
  1. Võtke ette midagi ilusat või põnevat. Minge näiteks balletti vaatama või muidu teatrisse. Võimalusi on siin vastavalt teie fantaasiale ja ettevõtlikusele.
  1. Kui te olete usklik inimene, siis minge lihtsalt kirikusse. Vahel aitab sinna genereeritud energia teie parema enesetunde saavutamisele kaasa.
  1. Ja lõpuks, püüdke mõelda ka jõuludest hästi. Püüdke mitte näha selle võltsi ja mõttetut poolt – igatahes saatke kuu peale see «kipišh» ning elage omas rütmis rahulikult edasi.

Ilusaid ja rahulikke saabuvaid ja omamoodi jõule kõigile ka vanamehe poolt!

Tagasi üles