Üksilduse vastu aitab iseendaga sõbraks saamine

FOTO: Pexels / CC0 Licence

Jõulud on aeg, kui pere tuleb kokku, et üheskoos rõõmsalt aega veeta. Paraku on meie seas inimesi, kellel tuleb see helge püha üksinda mööda saata. Kuidas leida jõulurõõmu, kui kaasa on taevastele radadele läinud ja lastel pole mahti isegi jõulude ajal koju tulla?

Psühholoog Piret Annus räägib, et üksinda olemine ei tee inimest tingimata õnnetuks. Nukrad on need, kes üksiolekule enda jaoks negatiivse tähenduse on omistanud. Sellised inimesed võivad end hüljatu ja õnnetuna tunda.

„Kuna jõulud on rõõmus ja helge koosolemise, pereliikmete kokkusaamise ja külaskäikude aeg, siis neile tundub, et kõigil teistel on kiire, nad on pidevalt kuhugi minemas või kedagi külla ootamas. Kui endal ei ole kuhugi minna või kedagi oodata, siis on täiesti mõistetav, et üksindustunne võimendub ja jõuluajast ei suudeta rõõmu tunda,” tõdeb Piret Annus.

Psühholoog märgib, et üksildusprobleemiga on tema poole pöördunud pigem nooremas eas inimesed, kellele näiteks tundub, et kõigil teistel on kaaslased ja lapsed, aga nemad ei ole pere loomiseni jõudnud. On tekkinud halvav hirm üksinda jääda. Eakad üksilduse üle reeglina ei kurda.

„Pigem otsivad vanemad inimesed abi siis, kui on tekkinud ärevus, masendus või krooniline valu. Sel juhul koorub sealt alt üsna sageli välja ka üksildusprobleem,” nendib psühholoog.

Ka psühhoteraapiasse pöörduvad vanemaealised harvem. Psühholoog teab, et takistuseks võivad olla materiaalsed võimalused, juhul kui teraapia on tasuline. Samas on Piret Annus märganud, et siis, kui elatakse üle lähedase kaotus või kallist inimesest lahkuminek, on nooremaealised rohkem altid psühhoteraapiast abi ja toetust otsima. Vanemaealisi takistab uskumus, et raske olukorraga peab kindlasti ise ja üksi hakkama saama, sest alati on saadud, ning välise toetuse vajadus tähendab nõrkust.

„Igal juhul tunnustan neid, kes on vajadust abi järele teadvustanud ja leidnud endas julgust seda ka otsida,” lausub Piret Annus.

Miks tekib üksildus?

Psühholoogi sõnul on uuringutest selgunud, et õnnelikumaks ja tervemaks teevad meid suhted.

„Harvardi professor ja psühhiaater Robert Waldingeri tuntud longituud-uuringu järgi teevad sotsiaalsed kontaktid meile palju head ja üksindus on lausa kahjulik. Head ja soojad suhted kaitsevad nii meie keha kui ka aju. Inimesed, kes on usalduslikes suhetes pere, sõprade ja kogukonnaga, on õnnelikumad, füüsiliselt tervemad ja elavad kauem,” seletab Piret Annus.

Lähedaste suhete puudumine on psühholoogi kinnitusel kindlasti üks depressiooni mõjutajaid. Seejuures ei ole oluline, et oleks palju suhteid, vaid see, kui lähedased need suhted on. Seega võib näiliselt üksik inimene olla oma eluga väga rahul, sest ei tunne end mingil viisil üksildasena, samas kui mõni suure pere ühest jõululauast teise kiirustaja võib end selle jõulumöllu sees jätkuvalt üksildasena tunda.

Kui üksildusele lisandub mõni krooniline terviseprobleem ning kohanemist nõudvad olukorrad (kellegi kaotus, töölt või muust aktiivsest tegevusest eemalejäämine, kolimine või elutingimuste muutused), on depressiooni või ärevuse risk Piret Annuse sõnul juba üsna suur. „Mõnel seenioril on raskem leppida selle eluetapiga kaasnevate paratamatute muutustega, nagu organismi ealised iseärasused või liikumisraskustest tulenevate tegutsemisvõimaluste piiratus,” lisab psühholoog.

Piret Annus möönab, et üha suuremat üksindust tingib kiire elutempo ja pereliikmete vaheline suhteline kaugus. Lapsed ja lapselapsed elavad sageli mitte ainult eri linnades, vaid lausa teises riigis. Kui nii endised sõbrad kui ka kaaslane on lahkunud, siis ei olegi võib-olla kellegagi oma igapäevarõõme ja -muresid jagada.

Kuidas tekib üksinduse nõiaring?

Psühholoog märgib, et vanemaealisel võib tekkida depressiooni ja üksinduse nõiaring. Inimesel võib olla ülekaalukalt negatiivseid mõtteid. Näiteks võib vanem inimene mõelda, et ta on hüljatud, temaga ei taha keegi koos olla ja milleks teistele vana/haige/kasutu inimene. Seetõttu tunneb ta end üksiku ja ohvrina.

„Kui ta ennast haletsevaid mõtteid pidevalt väljendab, siis lähedased hakkavad omakorda kontakti vältima, sest neil ei ole jaksu ega tahtmist seda kuulata,” nendib psühholoog. „Tekib nõiaring, kus vanainimese mõtted nagu leiavadki näiliselt kinnitust, et ollaksegi üksinda, samas teadvustamata, et enesehaletsemine peletab lähedaste soovi koos rohkem aega veeta.”

Loe teemast pikemalt ajakirja 60+ detsembrikuu numbrist!

Loe ka neid

Tagasi üles