Psühhoterapeut annab nõu, kuidas hakata uuest aastast paremaks inimeseks

Iga soov ja eesmärk peab olema õigesti ja täpselt sõnastatud. Foto: Pexels / CC0 Licence

Enamik meist teeb uueks aastaks plaane, annab lubadusi, mida ta kõike tegema hakkab või vastupidi, mille maha jätab või millest loobub. Mõni paneb need ka kirja. Aga kui palju on neid, kes hiljem lubatu järgi oma tegevusi planeeerivad, nende täitmist jälgivad ja aasta möödudes enne uute lubaduste andmist kokkuvõtteid teevad?

Uue millenniumi alguses sain välismaa sõbralt kirja, mis oli nagu eelmise aasta essee vormis aruanne. Paari päeva pärast tuli sarnane kiri teiselt ja siis kolmandaltki. Sain aru, et see kokkuvõte on vast tähtsamgi kui lubaduste andmine, sest selle taga on tehtu, tegelik elu. Pealegi läks see väga kokku minu enda paar aastat tagasi tehtud avastusega.

Andsin üliõpilastele kolmepäevase seminari. Pärast esimest päeva käisin raamatukaupluses ja ostsin Elisabeth Lukase raamatu „Elu mõte”, sest seda lehitsedes sattusin lugema taolist mõttekäiku: „Milline aeg on inimese elus kõige tähtsam? Minevik, sest ainult minevik on tegelik elu. Tulevik on mõtted, soovid, hirmud, mis võivad vahel täituda, kuid enamasti siiski mitte täpselt. Me kõik loome olevikus oma minevikku.” See oli nii erinev senisest ettekujutusest, et kõige tähtsam on tulevik, mil kõik on võimalik. Tegin oma järgmise päeva loengus muudatuse ja nüüd kasutan seda mõtet väga sageli.

Epp Veski Foto: Erakogu

See aruande mõte meeldis mulle ja hakkasin ka ise seda järgima. Oma kurvastuseks märkasin, et lubasin, aga lubaduseks see jäigi. Aasta lõpus antud lubaduste ja tegeliku elu vahel oli suur tühjus. Osa plaanidest olid kaotanud tähtsuse, mingid muud asjad tulid vahele, mõnda lihtsalt ei viitsinud teha, mõni ei tulnud kohe välja ja unustasin.

Kuidas lubadused ellu viia?

Kuidas siis plaanid ja lubadused täide viia? Alustada tuleks plaanidest.

Kõigepealt peaks neid olema parajal määral. Mitte liiga palju, aga parem siiski mitu ja elu erinevatest valdkondadest. Soov või eesmärk ei tohi olla liiga kauge ega raske. Muidu tekib hirm läbikukkumise ees ja loobumine on kerge tulema. Kui see on aga nii lihtne, et piltlikult siruta vaid käsi ja peos ta ongi, siis kaotab eesmärk võlu. Kaob ka motivatsioon, tuleb tunne, et võin soovitu igal ajal saada, ja eesmärk jääbki saavutamata. Soovitu peaks olema just parajal kaugusel ja paraja raskusega, saavutatav pingutusega, nii on see ahvatlev ja motiveeriv. On ka teine võimalus – raske eesmärk etappideks teha. Sel moel innustab iga saavutus järgmist taotlema.

Teiseks peab iga soov ja eesmärk olema õigesti ja täpselt sõnastatud:

1. Endast, mitte kellestki teisest lähtuv ehk mina-vormis.

2. Jaatavas vormis. Näiteks „Ma teen..., ma lähen lähen..., ma olen...”, mitte „Ma ei tee, ei lähe, ei ole”.

3. Tegemisena, mitte tahtmisena sõnastatud. Näiteks „Ma käin kaks korda nädalas..., ma teen igal hommikul...”, mitte aga „Ma tahan käia kaks korda nädalas”, sest tahta ju võib, aga sellest on vähe, tegusid on vaja.

4. Olevikus. Näiteks „Ma teen igal hommikul 15 minutit”, mitte „Ma hakkan hommikuti või homsest ma”, sest alati on täna, mitte kunagi ei ole homme.

5. Väljendama uue võimalust, oma valikut. Näiteks „Ma söön igaks lõunaks ka salatit”. Millegi valimine näitab minu enda vabadust ja tahtmist midagi muuta. Kui sõnastada loobumise, keelamise või mahajätmisena, näiteks „Ma loobun lõunaks saiakeste söömisest”, „Ma lõpetan tööl pideva kohvijoomise”, siis neid on alati raskem täita, sest kohustused ja keelud ei meeldi.

6. Innustav. Lisa eesmärgile emotsioone, tundeid, värve, helisid, lõhna.

7. Eesmärki või tulemust peab ise uskuma. Kui sa ise ka soovi täitumisse ei usu, siis tuleb võtta väiksem samm.

Üks hea võimalus selle testimiseks: seisa, jalad õlgade laiuselt, lõdvestu, silmad võid kinni panna ja mõtle oma soovi, eesmärgi peale. Kui keha liigub veidi ettepoole, on vastus „jah”, kui tahapoole, siis „ei”. Tähtis on hästi lõõgastuda. Liikumine võib olla minimaalne, kuid siiski tuntav.

Pane eesmärgid eraldi kirja

Hea on kirjutada iga eesmärk või plaan eraldi lehele, siis saab selle täitmise sammud, edu ja takistused allapoole kirja panna. Nii on iga punkti kohta hea ülevaade, arengust ja selle tendentsidest on parem aru saada. Kes tahab ennast veel paremini mõista, paneb lisaks faktidele kirja ka oma mõtted, kahtlused, rõõmud ja muud tunded.

Kui uue aasta plaanid ja soovid on kirja pandud, siis tuleb neid täitma hakata. Kas kõiki korraga või üksteise järel, oleneb inimesest ja tema plaanidest. Vahel on need üksteisega nii seotud, et parem on seda teha samal ajal. Mõnikord aga on vaja täita üks, et teise juurde asuda. Sageli on raske paljusid muutusi korraga teha. Parem on alustada kõige olulisemast, millele saab teised juurde liita.

Tasub meeles pidada, et elu on alati suurem ja tähtsam kui ükskõik milline kirja pandud plaan. Alati võib tulla ette muudatusi ja üllatusi. Siis tuleb endale öelda, et olukord on muutunud ja see soov ei ole mulle enam tähtis. Või siis vastupidi, et hoopis see või teine on tulipunkti tõusnud ja tuleb hoopis sellega tegeleda.

Järjekindlus ja paindlikkus peaksid käima käsikäes. Et nende vahel sujuvalt liikuda, tuleb keskenduda vastavalt sellele, kumb parajasti tähtsam on, ja olukorda adekvaatselt hinnata.

Üllatused, ootamatud sündmused ja kohtumised tasub kirjutada eraldi lehele. Ka nende mõju hindamine on edasiseks käitumiseks, plaanideks ja eluks kasulik.

Kui alguses on lihtsam vaid fakte üles tähendada, et mis-kus-millal tegin ja mis juhtus, siis huvitavam ja innustavam on analüüsida: mis läks hästi, milliseid vigu tegin, mida kasulikku ja õpetlikku ma nendest õppisin. Ajalise järjestuse asemel muutuvad huvitavamaks teemad ja valdkonnad.

Kui oma plaanide ja nende elluviimisega pidevalt tegeleda, siis on möödunud aastast väga lihtne kokkuvõtet teha. See on omakorda hea koht, millest lähtudes järgmise aasta plaane seadma hakata.

Taolise analüüsiga märkame õige pea, kuidas justkui pisiasjadest ja juhuste reast saab meie saatus ning elu.

Loe teemast pikemalt ajakirja 60+ detsembrikuu numbrist!