Kuidas tänavune talv tervena üle elada?

Foto: Caro / Frank Sorge/Scanpix

„Immuunsüsteemi toetamiseks ei ole olemas võluravimit, ikka aitab vaid tervislik toitumine, piisav värskes õhus liikumine ja stressiga tegelemine. Viirustega võitlemisega peab organism ise hakkama saama,” ütleb Järveotsa Perearstikeskuse perearst Diana Ingerainen.

Arusaam, nagu külmetushaiguse põhjus oleks külmetus, ei pea perearsti sõnul paika. Tegelikult pole olemas haigusi, mida põhjustab külmetumine. Organismi jahtumine võib vaid haigestumist soodustada.

Külmetushaiguste põhjused on hoopis viirused, mis nakatavad nina ja kurgu limaskesta ehk ülemisi hingamisteid. „Neid viiruseid on väga palju. Kõige sagedamini põhjustavad külmetushaigusi rinoviirused, mida on rohkem kui sada tüüpi,” selgitab dr Diana Ingerainen. „Viiruste rohkus ongi põhjus, miks läbi kogu elu külmetushaigusi ikka ja jälle põetakse. Külmetushaigus tekib siis, kui nakatutakse sellise viirusega, mille suhtes immuunsust veel ei ole,” tõdeb perearst.

Just sel põhjusel võivad näiteks lasteaias käivad lapsed läbi terve talve pidevalt nohused ja tatised olla, kuni kõik lasteaias levivad viirushaigused on läbi põetud ja antikehad tekkinud.

Viirused on ettearvamatud

Ülemiste hingamisteede viirushaigusi tekitavad viirused on igal aastal ettearvamatud. Neid on praeguseks teada rohkem kui 150 ning pole võimalik ennustada, millised neist täpselt tänavu inimesi maha murdma hakkavad. „Mäletan kõige õudsemat gripihooaega 1998. aasta talvel, mil kabinetis viibis vastuvõtul pidevalt kaks patsienti korraga. Üks võttis kardina taga riidest lahti, teisega parasjagu tegelesime, järjekord oli kogu aeg ukse taga,” meenutab dr Ingerainen.

„Kõige tähtsam soovitus, mida niinimetatud külmetushaiguste hooaja eel jagada – vaktsineerige end gripi vastu. Isiklikult soovitan tetravaktsiini, see annab immuunsuse nelja viirusetüve vastu,” lisab perearst. „Möödunud aastal suri raskekujulise gripi tüsistustesse alates seitsmekuulisest kuni 95aastase inimeseni 47 inimest ja keegi neist polnud gripi vastu vaktsineeritud. Haiglaravi vajas 113 inimest. Seda on meie väikese Eesti kohta liiga palju,” nendib perearst. Kokku diagnoositi mullu 1429 gripijuhtu, haigestunutest 72 protsenti olid kesk- ja vanemaealised.

Gripp algab tavaliselt kõrge palaviku ja lihasevaluga. „See on eelmistest märksa tõsisem haigus, eriti just vanemale inimesele, sest võib tüsistusena põhjustada kopsupõletikku, hingamispuudulikkust või krooniliste haiguste ägenemist,” paneb perearst südamele.

Seejuures kergemini levib ja ägedamalt kulgeb just A-gripp. Paragripi tunneb dr Ingeraineni sõnul ära kõigepealt valusa kurgu järgi, kuid tavaliselt ei jää tulemata ka nohu ja haukuv köha, tekkida võib gripile iseloomulik lihasevalu. Paragripp ei lähe nädalaga mööda, vaid vaevab põdejat pikemat aega. Selle raviks eriravimeid pole.

Tund aega värskes õhus

Teiseks soovitab dr Diana Ingerainen iga päev nii palju kui võimalik värskes õhus viibida. „Talviti pikeneb ju siseruumides viibimise aeg tunduvalt, samas on just loomuliku päikesevalguse puudus see, mis meie immuunsüsteemi nõrgendab,” lisab ta.

„UV-kiirguse vaegus alandab veres „õnnehormoonide” – dopamiini ja serotoniini hulka, rääkimata D-vitamiini puudusest. D-vitamiini vaegus on põhjamaises kliimas paratamatu, seepärast tuleks novembrist aprillini seda toidulisandina juurde võtta – minimaalselt 1000 IU-d päevas.”

Perearst usub, et igapäevane liikumisharjumus on jõud, mis talvel inimese tervena hoiab. „Ennekõike vajab liikumist meie süda. Paraku seostatakse trennitegemist enamasti kaalulangetamisega. Treening ei pea üldse olema intensiivne, vaid regulaarne. Ühe treeningtunni positiivne efekt kestab ainult 72 tundi, seepärast tulebki pidevalt ennast liigutada. Üks kord nädalas rasket „lõhkumist” jõusaalis mõjub tervisele pigem kahjulikult, üks tund iga päev värskes õhus kasvõi reibast kõndi on aga soojalt soovitatav,” ütleb perearst. Kodus võiks teha jõuharjutusi hantlite või kummilindiga. „Sest oma luude tihedust on võimalik parandada igas eas,” lisab ta.

Vererõhk alla 140/90

Perearsti sõnul on äärmiselt tarvilik regulaarselt oma vererõhku mõõta. Tervel täiskasvanud inimesel on vererõhuväärtused 120 +/– 20 ja 80 +/– 10 mmHg ehk mõõdetuna elavhõbedasambal on ülemine vererõhk keskmiselt 130 millimeetrit ja alumine vererõhk 85 millimeetrit. „Kui suudame neid väärtusi normi piires hoida, siis naljalt ükski krooniline tõbi tüsistuma ei hakka,” teab dr Ingerainen.

Diabeet on südame tervisele kõige õelam haigus. Seepärast peaks iga vanem inimene oma veresuhkrunäitajaid teadma. Kui veresuhkur on üle 6 mmol/l, käivitub veresoonte seintes põletik, kui veresuhkur tõuseb kaheksani, hakkab see põletik sõna otseses mõttes veresoonte seinu kõrvetama, tekitades veresoontes armkudet. Seepärast tulebki terve südame nimel oma veresuhkur kindlasti kontrolli all hoida,” rõhutab dr Ingerainen. „Kui see on alla 6 mmol/l, siis põletikulist protsessi ei teki!” Normaalne veresuhkru määr on 3,5–5,5 mmol/l.

„Perearsti juures tuleks teha vereanalüüs. Arst mõõdab patsiendi veres glükohemoglobiini – see näitab kolme kuu keskmist veresuhkru sisaldust. Aga mõõta tasuks ka nii „tühja kõhu” veresuhkrut kui ka veresuhkrut kaks tundi pärast söögikorda. See näitab, kas organism üldse suudab suhkrut „läbi töödelda”,” selgitab tohter.

Loe teemast pikemalt ajakirja 60+ detsembrikuu numbrist!