Vanamees mõtiskleb: kes on torisejad ja kes jubedad vanamehed?

Foto: Pexels / CC0 Licence

Jagan laias laastus vanemad mehed just neisse kahte tüüpi. Püüaksin nüüd kirja panna need põhilised tunnused, mis neid kahte eristavad.

1. Torisevad vanamehed ei taha enam kuidagi leida juurde uusi sõpru. Nad opereerivad tavaliselt põhimõttel, et kui üks sõber on kaotatud, alles siis võib uue asemele võtta. Muidu tuleb ju nii paljudele tüütutele küsimustele vastata ja tihtipeale tahtmatult oma hingesaladusi paljastada, mis – tunnistagem ausalt – pole meie eas sugugi kerge.

Jubedad vanamehed seevastu käituvad suhtluses tihtipeale üsnagi kergemeelselt. Nende jaoks pole oluline end salapärasuse loori taha varjata – nagunii ei muutu sellest keegi ju paremaks. Käitutakse põhimõttel «ei koti, mõelge minust mida tahate».

2. Torisejad vanamehed ei osuta enam erilist tähelepanu oma välimusele ja arvavad, et riided on kaitseks külma eest, mitte eputamiseks. Teate küll kõik need pruunides toonides velvetpüksid, kunstnahast lääpas kingad, flanellsärgid, olümpiarõngastega sokid, nööpidega kampsikud jne. Tundub, nagu tahetaks muutuda nähtamatuks.

Jubedad vanamehed seevastu on tihtipeale leidnud omaenese kordumatu riietumisstiili. Nad jälgivad maailma meeestemoes toimuvat. Nad näevad välja karismaatilised ja panevad tänaval endast kümneid aastaid nooremaid naisi endale järele vaatama. Teate ju küll neid eputisi keda torisevad vanamehed tihti siunavad ja salamisi kadestavad ning vihkavadki.

3. Moodne tehnoloogia keeldub torisevate vanameestega suhtlemast või õigemini vastupidi. Vanad torisejad igatsevad tagasi aegu, kus telekas näitas kolme või nelja kanalit, mida sai plõksida puldi abil. Tänapäeva torisejatel on küll tihtipeale mobiiltelefon ja mõned müttavad isegi Facebookis, aga ikkagi …, vannutakse iseendale, et see on ka viimane, mida ma kasutama hakkan.

Jubedate vanameeste sisemuses valitseb tihtipeale samasugune vimm järjest uuenevate ja kallinevate infovidinate suhtes, aga nad saavad sellest üle ja mõistavad, et tee või tina, aga maailma muutumise vastu ei saa. Nii nad siis londivad, kuigi vastumeelselt, teiste sabas, aga ometi kõike uut tasapisi omaks võttes.

4. Vanad torisejad on asendanud vestluse kaeblemisega. Kui keegi küsib neilt, et kuidas asjad edenevad, siis ei vasta nad kunagi «hästi». Vastupidi – järgneb lõputu nutulaul haigustest, mis märkamatult kasvab üle mõne poliitiku manamiseks, kes kõigis maailma hädades süüdi näib olevat.

Jubedad vanamehed reeglina häbenevad ja ei taha rääkida oma tervisehädadest, kuigi, mis seal salata, nad on täiesti olemas. Välditakse teemasid füsioloogiliste üksikasjadega, mida torisejad lausa naudivad. Poliitika suhtes, jah – on erinevaid lähenemisi. On tormilisi reformaatoreid ja ka asjalikke analüütikuid. Siin on piir vanameeste vahel tunduvalt ähmasem ja sõltub tihti haridustasemest.

5. Vanad torisejad ei taha enam kodust välja minna. Jaapanlased nimetavad seda nähtust hikikomori’ks. Tont seda teab, miks neile hakkavad kohvikud äkki tunduma liiga nooblid, restoranid liiga kallid ja pubid liiga lärmakad. Kinod aga haisevad popkorni järele. Perekonnapidude asemel eelistatakse üksi kodus telekat vaadata.

Jubedad vanamehed on tavaliselt samuti oma noorusaegade melust mõningal määral tagasi tõmbunud, ent ometi on nad leidnud mingit sorti oma seltskonna või seltskonnad kus nad end hästi ja vabalt tunnevad ning end ja oma tundmusi ning mõtteid täieliselt avaldada saavad. Säilinud on piisav ühiskondlik aktiivsus ja huvi ka naissoo vastu.

Ja lõpuks tahan öelda, et nii torisejad kui ka jubedad vanamehed saavad väga hästi aru, et nad on saanud tunda paremat elu kui eelnevad põlvkonnad. Nad mõlemad teavad, mis neid ees ootab ja lohutavad end sellega, et need noored inimesed nende ümber, kes hetkel arvavad end olevat surematud, käivad varsti läbi sama tee. Nad lihtsalt väljendavad oma tundeid erinevalt. Tegelikult oleme me kõik üks. Kuna pean end jubedate vanameeste hulka kuuluvaks, siis on ka minu tundmused, vaated ja suhtumine ilmaasjadesse vastavad.