Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Pere on väike, aga suur skandaal - kui abielus on vanusevahe 40 aastat

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Jakub Krechowicz / PantherMedia / Scanpix

Ei usu, et oleks palju neid, kes tahaksid kõigi hõimlastega tülli pöörata just siis, kui omaenda õuele on õnn purjetanud. Aga kui vanaisa võtab verinoore naise, ei paista sest pääsu olevat.

Kui 63aastane Mihkel viis aastat tagasi oma kolmanda abielu lahutas, oli ta päris kindel, et tema elus on abieludega nüüd lõpp – kolm on kohtu seadus, aitab küll. Suhted esimese kahe ekskaasaga olid aja jooksul mõnusaks klaarunud ja kuigi viimane abielu lõppes mõnevõrra dramaatilisemalt, kui ta oleks soovinud – ja kes seda soovikski? –, uskus ta, et aeg annab arutust ja küll kõik laabub.

Üle mitme aja taas vaba ja vallaline olla tundus suurepärane, töögi hakkas käes jälle lendama. Vabal ajal võttis mees jalgrattaga ette pikemaid otsi, luges palju, laupäeviti veetis suure mõnuga aega köögis igasuguseid roogi katsetades. Enamasti endale, aga ka lapsed – 43aastane poeg, 35aastane tütar ja lapselapsed (14 ja 6) käisid senisest sagedamini külas. Vahel astus läbi vanu sõpru ja mõttekaaslasi. Elu oli lill.

«Ma ei kujutanud ette, et veel armun,» imestab Mihkel praegugi. Tema silmad säravad ja peale vaadates tundub, et vähemalt kümme eluaastat on mehe kukilt küll kukkunud.

Rangelt võttes võiks neid aastaid muidugi rohkem kukkuda, ehk oleks siis perekonnas ka isa ja vanaisa uuest hingamisest pisut rohkem rõõmu ning ühtäkki paksuks keenud verd vähem. Mehe uus, neljas abikaasa on nimelt juhtumisi kõigest 23aastane.

Häbene silmad peast

Sel moel ohkab Mihkli 85aastane ema, kes ei tea, kumba oleks targem teha, kas nutta või naerda. Nii ta harrastabki korraga ja kordamööda mõlemat. Ning läheb vahepeal vahelduse mõttes vihaseks.

Kas ta sellest siis sugugi rõõmu ei tunne, et poeg on õnnelik? Kui paljud kogevad armastust veel 60+ aastates? See on haruldane and ju isegi nooremas eas.

«No mis armastus, püha jumal, ise juba vana mees?!» ütleb 63aastase Mihkli ema, hääles ehe võõristus. «Tunded tulevad ja lähevad, ei saa kõigile tungidele järele anda – elu ei ole vastutustundetu tundlemine! Ma ei julge kellelegi rääkidagi, et poeg võttis naiseks plika, kes võiks vanuse poolest talle lapselaps olla! No ja miks ei võiks, täpselt võiks ju? See ei ole normaalne!»

85aastane naine jätkab: «Ja mis sel tüdrukul arus oli, kas siis omavanuseid mehi tõesti võtta ei olnud? Rikub oma elu ära, rumal laps. Oh, ma ei taha sellest kohe mõelda ega rääkida … Nii häbi on, et ei julge tuttavatele silma vaadata. Suguvõsa muidugi kihinat-kahinat täis. Miks oli mulle, vanale inimesele, enne surma vaja niisugust tükki teha, ah?»

Vaevalt see kõik nüüd emale tükitegemiseks ette võeti, mõtlen. Aga ei ütle. Mis siin öeldagi?

«Ja lapseke ka teistel veel,» lähevad ema silmad vett täis. «Nüüd veel, ise juba … No mis häält sa oskad teha?! Kui see poiss neil kooli läheb, on isa juba 70 ligi. See kõik on nii õudne, et võtab eluisu ära!»

Kui ennist jäi ütlemata, et õnnelik abielumees ja kahekordne vanaisa sai pooleteise aasta eest taas nooreks issiks, siis olgu seegi siinkohal ära öeldud.

Mul on eksmehest lihtsalt kahju!

Mihkli teine, 55aastane eksnaine ja tütre ema ei kipu oma emotsioone liiga avameelselt jagama. Eks elupõline õpetaja ole piisavalt tunnete ohjamist praktiseerinud. Aga seda ta ei salga, et senine omavaheline mõnus suhtlus on soikus ja mehe uue perekonnaga on ta kohtunud vaid korra. Siis, kui käisid koos tütre ja tütretütrega pisikese ilmakodaniku ehk siis väikevenna ja onu katsikul.

«Ühest küljest on mul oma eksmehe üle muidugi hea meel,» ütleb ta. «Sest mis salata, on üpris liigutav näha, kuidas kaugelt üle keskea mees puhkeb äkitselt niimoodi õitsele. Küllap ta on selle ära teeninud, sest noh, ega ta oma viimases abielus ju õnnelik olnud – too naine oli … Noh, oli ta mis oli, aga igatahes mina pole oma tütre isa aastakümneid niisugusena näinud. Ta armus ikka päris tõsiselt. Praegu tundub ka veel, et kõik on kõige paremas korras. Aga …»

Keegi ütles kuskil kuldsed sõnad: lähisuhe on elu kolmest tippsündmusest ainus, kus inimesel endal on üht-teist kaasa rääkida. Sest sündi ja surma me ju kontrollida ei saa. Aga kui armastus tuleb nagu orkaan Irma, mis sa, nõder inimene, seal siis ikka määrad või otsustad? Looduse vastu ju ei saa.

«Just,» on eksabikaasa minuga nõus. «Seesama loodus teebki asja klaariks. Ma ennustan sellele abielule kõige rohkem viis aastat, mitte rohkem. No mis on kolmekümnesel naisel ühist 70aastase mehega?! Ei päästa seda laeva ka laps – lapsed ei päästa abielu muidugi kunagi, kuigi paljud seda sageli loodavad –, kaks põlvkonda vanusevahet on liig mis liig. Et mees saab nii lolliks minna, seda ma poleks uskunud …»

Mihkli eksabikaasa pole kindel, kas ta eksmehel on nii palju kainet mõistust, et anda endale aru: ükskõik kui väga me oma lapsi ka armastame, ühel päeval tuleb neist lahti lasta. «Seesama valem kehtib ka selle lapse puhul, kellega sa mingil sõgedal hetkel abiellusid. Kui see päev tuleb, siis on mul temast tõesti kahju.»

Kuidas suhtuvad isa ja vanaisa uudsesse elukurvi tütar ja tütretütar, söandan küsida. Eksnaine kehitab õlgu.

«No võite isegi arvata, et kerge pole see meile kellelegi olnud,» ütleb ta ohates. «Tütrel olid isaga siiamaani head ja lähedased suhted, aga nüüd on muidugi kõik muutunud. Mul on tütrest kahju ja see ajab mu vihaseks. Kas sa, mees, siis üldse ei mõtle, mis sa oma lastele teed, tahaks küsida. Kogu see lugu on pöörane ja normaalseks ei suuda meist keegi seda pidada.»

Mees teab ise, mis mees teeb

Nii lausub 43aastane poeg ja jääb isa uue abielu küsimuses esialgu kidakeelseks. Peaaegu võiks jääda mulje, et vähemalt isa ja poja vahel on kõik olulised jutud – nii isa-poja-jutud kui ka mees-mehega-jutud – ära räägitud ning õhk klaar. Kui ei teaks, kui saamatu on sagedasti eesti mees oma hingeasjade ajamisel, siis vist nii arvakski.

Aga vahepealne tihe läbikäimine on unustuse hõlmas, viimased aastad suheldakse peamiselt jõulutervituste ja sünnipäevaõnnitluste vahetamise eesmärgil. See häirib poega tegelikult sügavalt.

«Paps on õhevil nagu uue mänguasja saanud laps,» ütleb ta. «Tema naine võiks mu tütar olla. No kuidas seda tõsiselt võtta? Mängivad kodu, vana mees ja noor tüdruk. Liiga veider on see kõik. Muidugi ma soovin talle kõige paremat, ta on ju mu isa. Selge see, et see on tema elus viimane võimalus armastada. Aga ikkagi. Kuidas pidada lugu 60aastasest mehest, kes käitub nagu 16aastane? Hale värk.»

15aastane teismeline pojapoeg ei näi vanaisast puudust tundvat ega arva pooleteiseaastasest onust midagi – temal on parajasti iseenda suurekssaamise küsimused päevakorral. «On nagu on,» ütleb ta. «Iga inimene elab oma elu, nagu oskab, mis teistel siin öelda on?»

Filosoofilises plaanis on noorel inimesel absoluutselt õigus. Ainult et filosoofia – ehk teooria – on üks, reaalne elu – ehk praktika – sootuks teine asi. Sest olgu muuga kuidas on, aga teistel on alati öelda. Eriti kõige selle kohta, mis toimub teiste elus.

Kuidas tulla toime segadusega, mille on sünnitanud kahe inimese ootamatu ja ümbruskonda šokeeriv õnn?

Mida ütleks psühholoog verinooresse naisesse armunud 63aastase mehe emale, kes tahab häbi pärast maa alla vajuda, eksnaisele, kes võitleb hinges vihaga, ja pojale, kes ei leia endas enam üles lugupidamist isa vastu?

KOMMENTAAR

Kui kohtuvad kevad ja sügis

Inge Tael

psühholoog, psühhoterapeut

Omamoodi on see lugu proovikiviks kõigile mehe lähedastele – ja igaühe hingesuuruse mõõt.

Igal täiskasvanud inimesel on oma elu ja seda puudutavad otsused teeb ta oma võimete kohaselt ise: analüüsides olukorda, arvestades eelnevate kogemustega ja kaaludes nende tagajärgi. Ka vastutuse kannab ta nende otsuste ja tegude eest ise ja seepärast pole teistel siin suurt midagi öelda. Sest kõik, mida inimene teeb, teeb ta iseendale. Ehk kõige eest tuleb lõpuks endal maksta. Nii selle valuga, mida ta põhjustas endale, kui sellega, mida tunneb, kui peab tunnistama, et on teinud haiget neile, kellele seda iial teha ei oleks tahtnud.

Selle loo keskne tegelane on ühel oma elu kõige olulisemal alal – püsiva lähedussuhte loomine – teinud neli korda tõsise otsuse ja teo. Kolmel korral on tal tulnud endale tunnistada, et on läbi kukkunud, ja kannab nüüd nende nii materiaalseid kui ka emotsionaalseid tagajärgi tänase päevani ja ikka üha edasi. Ka neljanda otsuse ja teo tagajärjed on kohale saabunud.

Ühelt poolt õnn ja tänulikkus, et ta suutis võita endast kaks põlvkonda noorema inimese lugupidamise ja usalduse ning põhjustada sügava kiindumuse, millele lisandub rõõm kolmandast lapsest. Teiselt poolt on enam kui tõenäoline, et küpses eas inimesena külastavad teda ennastki samad kahtlused, mida heidavad talle ette tema eelmiste perede liikmed. Ja lõpuks ei saa uskuda, et teda jätavad sisemiselt päris külmaks omaenda ema ja laste võõristus, mõistmatus ja kõik välja öeldud ja ütlemata jäetud etteheited.

Mida aeg edasi, seda enam punni tagajärgede pall paisub. Ka juhul, kui kooselu kestab. Selles mõttes on eksnaisel õigus, et varem või hiljem paneb loodus asjad paika. Tavaliselt varem, kui söandatakse karta. Väga-väga harva hiljem. Võib-olla on siis abielu kestmine mõlemale poolele rängemgi kui selle katkemine.

Mis võimalus oleks mehe neljandal katsel üldse õnnestuda?

Muud meil pole kui arm

Aastates 60+ armumine ei ole mingi häbiasi, kuigi mõnele võib see nii tunduda. Armutakse ka 70+ ja 80+. Isegi abiellutakse selles vanuses. Vöökoht on inimese jaoks iseenesest väga tähtis piirkond kehal, aga rõõmud võivad olla mitte ainult sellest all-, vaid sama kirkalt ka ülevalpool.

Armastus on kaunis ja õnnestav ning see emotsioon noorendab ka keha, kuni rakutasandini välja. See on kallis kingitus iseendale ja inimesele, kellesse armutakse. Isegi siis, kui asjaosalised ei olegi vabad. Lihtsalt argipäev on ühtekuuluvuse halliks ja lamedaks kulutanud, nii et see tundub juba kadunud olevat. Siis võib värske kiindumus tuletada meelde kuldpulmaeelse aja koos tuntud rõõmud, värskendada mälestuse koos loodud väärtustest ja kantud vastutusest ning nende hinna tuhmunud kulla taas särama lüüa.

Kanda eluõhtul südames veel üht inimest, kellele olla tänulik sisemise kevade eest, on imeline kingitus. Südamest südamesse kokku saanud inimesed ei kaota ju teineteist enam iial. Ka mitte siis, kui nad kokku ei jää, vaid jätkavad kumbki oma teed.

Mustrid, mis ei muutu

Praeguses maailmas – anname sellele siis nimeks postmodernistlik või post-postmodernistlik, tõejärgne või midagi muud – on piirid ja mõisted muutunud ebamääraseks ja mitmetähenduslikuks. Tekib tunne, et kõik, mis pole otseselt keelatud, ongi lubatud. Näivalt lausa kohustuslik on ajale mitte jalgu jääda, igavesti «jääda nooreks, kui nii pillav on maa». Kui new age’i liikumiseski mõõdetakse vaimse arengu taset saavutatud edukusega materiaalses elus ja naudingutes, siis mis sa, hing, veel tavainimestest tahad?

See tundub ehk mõnele tagantjärele tänitamisena. Eks vist ongi. Aga pole see ju ainus juhtum, mille põhjus on ettenägemisoskuse puudumine või kasutamata jätmine. Elus on nii, et üks lahutus võib olla juhus, kuid alates kahest on selle taga juba kindlasti süsteem. Enamasti on tagasivaates näha, et juba uus valik ei tõotanud võimalust muutuseks. Ja uues elus korduvad samad käitumismustrid, mis eelmise karile ajasid.

Kahjuks on inimesel endal või sõprade abiga seda raske märgata. Seepärast tuleks iga lahutus tagantjärele ja eriti enne uue kooselu alustamist läbi arutada kellegi kõrvalise inimesega, kes sellisteks asjadeks välja õppinud. Vaid siis, kui inimene saab aru enda osast abielu/kooselu ebaõnnestumises, saab ta tõesti teha vigade paranduse ega hakka neid ikka ja jälle kordama.

Elukestev õpe

Aga elu ongi pidev õppetund. Mõne ülesande lahendamine võib võtta viis aastat, mõne lahendamine viiskümmend aastat. Mõni laheneb ühe korraga, mõni ämber koliseb aastakümneid jalus. Aga idamaa targad teadsid juba mitu tuhat aastat tagasi, et valgustatuse teele astunutena oleme kõik algajad. Näpuga näitamise õigust pole kellelgi, sest kuigi füüsikaseadustel pole lüürikas palju sõnaõigust, siis ometi kehtib ka siin Einsteini suur avastus, et kõik on suhteline.

Jokk-lahendused pole juriidikaski lihtsad, saati siis päriselus, inimsuhetes, kus igaks asjaks on antud oma aeg, oma tähendus ja oma mõte. Erineval ajal tuleb samale asjale leida erinev mõte ja erinev tähendus. Muidu ei ole arengut ja arenguta pole elu. Tera peab kevadel surema, et saaks haljendada oras, ja oras peab koltuma, et saaks võrsuda pea – ja pea peab puituma, et saaks küpseda tera. Aga nisu jääb ikka nisuks. Ja armastus jääb ikka armastuseks: helisevaks rõõmuks, helluseks ja hoolimiseks. Ükskõik kui vanad on armastajad. Ka siis, kui nad hilises eas jäävadki Rüütliks ja Daamiks, kes igatsevad teineteist, kuid ei kohtu iial magamistoas, on nad ikka armastajad – nagu teismeeas, nagu meie kultuuri noorusaegadel.

Armastus jääb armastuseks ka siis, kui kohtuvad kevad ja sügis. Ainult mis saab külvatud seemnest, kui vahelt puudub võrsumisaeg – suvi? Mina seda ei tea.

Hingesuuruse mõõt

Mida öelda emale, kes on lapse sünnitanud ja kasvatanud, haavu sidunud, mures lohutanud ja õpetanud? Muutunud pole ju midagi – sinu pojaks on ta ikka jäänud. Ainult et suur laps teeb suuri vigu ja lööb endale suuri haavu. Ei hurjutamine tee teda targemaks. Ehk vajab ta hoopis pealepuhumist?

Poeg on juba öelnud, et isa jääb isaks ikka, ainult lugupidamist kisub alla, kui käitub nagu teismeline. Ehk aitab seda taastada mõte, et kui isa elas sulle ette midagi sellist, mida sina ise korrata ei tahaks, siis väärib ta suurt lugupidamist, hoiatades sind väärsammu eest sellises vormis, et sa seda mitte tähelepanuta jätta ei saaks.

Eksnaisele? Kui ütled, et oled pahane selle pärast, mida ta tegi teie lapsele, siis ei tunnista sa tütart täiskasvanuks, kes oma suhteid ise ja iseseisvalt kujundab. Parem tuleta tütrele meelde neid momente ja tegusid, mis aitaksid tal taastada lugupidamise oma isa vastu. Armastavad ja lähedased suhted oma vanematega on väga olulised ka täiskasvanud laste elus.

Omamoodi on see lugu proovikivi kõigile mehe lähedastele, kes arvavad, et ta on käitunud kuidagi ebaõigelt, kannatusi tuues. Sõpra tuntakse hädas, ütleb eesti vanasõna. Ja see, kuidas ma hädasolija suhtes käitun, on minu hingesuuruse mõõt.

Tagasi üles