Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vererõhuprobleemidega jälgi enesetunnet

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Elmo Riig/Sakala/Scanpix

Kõrgvererõhktõbi on meie rahutus ja kiiretempolises maailmas endiselt päevakorral, et mitte öelda veelgi enam tähtsustunud. Vererõhk on endiselt üks põhilisi näitajaid, mida peame aeg-ajalt mõõtma ja kontrolli all hoidma.

Tehnoloogia areneb tohutute sammudega ja me saame inimese sisse juba sügavuti minna, kasvõi keemiliste elementideni välja. Kuid me ei oska veel tervikut kokku panna, elus selle praktilisest ärakasutamisest rääkimata.

Ka enamiku elundite töögraafikud võime viimse detailini välja joonistada. Vererõhk on aga igapäevakasutuses endiselt väljendatav kahe arvuga. On see hea või oleme arengus maha jäänud? Arvan, et hea, sest meil on nende kahe arvu väga pikk hindamise kogemus. Kordame, et esimese arvuga saame hinnata südame jõudlusvõime olukorda, teine ehk alumine arv aga iseloomustab tuiksoonte pingeseisundit.

Kui midagi saab arvudes väljendada, siis on tulemus võimalik paigutada kolme kategooriasse: normis, üle normi, alla normi. Põhimõtteliselt on kõik normid kokkuleppe küsimus. Vererõhu normid on läbi käinud pika tee. Kunagi lepiti kokku, et vererõhku mõõdame aritmeetika lihtsa liitmistehtega: arvule sada liidame inimese vanuse. Nii tuleb 85aastasel inimesel vererõhu normiks 185/90 mmHg. Kuid tavaelu juures ju vererõhk kõigub ja mõnel närvilisel päeval või mingi füüsilise koormuse ajal, olgu selleks või toa kraamimine, võib eakama inimese vererõhk olla näiteks 205/95 mmHg. See on normiks ilmselgelt liiga palju ja praeguseks ajaks on saavutatud uued kokkulepped. Aga nagu sellistel puhkudel tavaks, võib pendel inertsist teise äärmusse nihkuda. Nii tehti kahetuhandendate aastate alguses, kümme-viisteist aastat tagasi loosungiks, et mida madalam vererõhk, seda parem. Ja see on vaja kohe taluvuse piirini madalaks ajada. Elu ja ravipraktika on aga sedagi põhimõtet korrigeerinud.

Vererõhk on raviga alla aetud

Toon nädalataguse haigusjuhtumi igapäevasest praktikast. Südamearsti vastuvõtule tuleb 86aastane vanaproua. Selles vanuses patsient pole ammu enam mingi ime. Kabinetti siseneb korrektselt riides ja heas füüsilises vormis vanadaam. Elus on ta aktiivne osaline, kursis poliitikaga ega virise tühiasjade üle. Isegi tervishoiupoliitika kohta pole tal paha sõna öelda. Kõrge vererõhk on tal juba aastakümneid. Algul vahetati tihti ravimeid, sest ei saanud kuidagi vererõhku alla ja stabiilseks. Aga nüüd on juba pikemat aega ühed ja samad ravimid peal ja need tunduvad toimivat. Kaebusteks on tal suur väsimus, vahel niisugune roidumus ja jõunappus peal, et ei suuda enam poes käia. Vahel võtab silme ees mustaks. Mõõdame vererõhku. 95/60! Tohoh, kas teil kodustel mõõtmistel ka sellised arvud on?

Ongi, vahel harva on 110, aga enamasti on 100 ja natuke vähem. Selge, selge. Vanaproua on kolme vererõhualandajat juba neli aastat järjest võtnud. Ja akuraat rohtudevõtmine on olnud, nagu ta ütleb. Kui on määratud, siis nii peab olema ja ühtki päeva pole ta vahele jätnud. Järgneb minu mõttehetk. Kust otsast ma nüüd viisakalt alustan? Vererõhk on raviga nii alla aetud ja keegi ei võta tablette vähemaks. Vähemaks võtmine pole nagu õige ravimine, õige on ikka tablette juurde kirjutada. Seletan viisakalt olukorda. Liiga madalast vererõhust on tingitud ka proua kaebused.

Jõuamegi 80+ inimeste kõige uuemate vererõhunormide juurde. Kasutan kõige värskemaid andmeid, mis pärit käesolevast aastast ja põhinevad suurtel rahvusvahelistel uuringutel.

Kõige uuemad «eeskirjad» ütlevad selle vanusegrupi normaalseks ülemiseks vererõhuks 140–150 mmHg. Kuidas nüüd oleks õige tagasi normaalse vererõhu juurde jõuda?

Hakatuseks võtame kaks ravimit üldse ära ja kolmandaga jätkame ettevaatlikult. Viimane sõna tähendab seda, et järgnev ravimine peab toimuma regulaarse vererõhukontrolli tingimustes. Nädala-paari pärast hakkab vererõhk tõusma ja edasi on juba uueks ülesandeks see eelnimetatud uute arvude peale sättida. Kui aitab sellestsamast ravimist, mis alles jäi, on hea. Kui aga ühest ravimist ei piisa, see tähendab, et kuu-kahe pärast on ülemine vererõhk 160–170 piirides, siis peab kindlasti lisama ühe kahest ärajäetud ravimist. See kõik nõuab kannatust ja järjepidevat tegelemist.

Tagasi üles