Kalmistule kepikõndi tegema ja veini mekkima? Miks mitte!

Vares Viini Keskkalmistul Foto: Heinz-Peter Bader/Reuters/Scanpix

Austria on surmateema käsitluses väga ainulaadne maa. Väljendub see ainuüksi juba selles, et Viini Keskkalmistu, Euroopa suuruselt teine surnuaed, on ühtlasi ka paik, kus jalutada, sportida ja piknikku pidada. Seal musitseerivad Viini Filharmoonikud, kalmistu direktsioon pakub näkse ja veini ning pensionärid teevad gümnastikat.

Viinlased on juba tüdinenud naljast: mis eristab Zürichi linna Viini Keskkalmistust? Viini Keskkalmistu on kaks korda väiksem, aga seal on kaks korda lõbusam.

Kui valmistasin ette oma esimest raadiosaadet Viini Keskkalmistust, puutusin kokku eestlase üllatunud mõistmatusega – sa räägid terve tund aega surnuaiast? Helitehnik andis hüva nõu – oled kaua Austrias elanud ega mõtle sellele, et eestlane tunneb surma ees hirmu. Ütle sissejuhatuses kohe ära, et see tuleb lõbus saade.

Pompöössed Viini matused oma kindlate tavadega

Austria popkultuuri üks suurepärane esindaja Wolfgang Ambros lõi keskkalmistu 100. juubeliks laulu, mille sõnad räägivad: «Kui saabub öö, tuleb surnutele elu sisse, siis pole elusatel sealt midagi otsida.» Kus siis veel, kui mitte Austrias kannab matus nime schöne leich, otsetõlkes «ilus laip». Tegelikkuses tähendab see aga suurejoonelist ja pompöösset matust.

Viini üks linnapeadest saadeti viimsele teele mustas tõllas, mille ees sammusid kuus musta hobust, lakad ja sabad mustade tuttidega kaunistatud, kõrval mustades livreedes saatjad. Sellises matuserongkäigus võivad osaleda kõik, vaid järjekord on paika pandud: kõige lähedasemad astuvad otse tõlla taga, kõige lõpus lihtsalt naabrid ja lahkunuga samal tänaval elanud inimesed. Linnapea tõlla taga kõndis tema nuttev lesk, Viini kuulus näitlejatar mustas, keda toetasid sõbrad. Päikeseloojangul toimunud ärasaatmisele lisasid pidulikkust tõrvikud ja kõlas hingekriipiv muusika. See ongi schöne leich.

Tegelikult on üle kolme miljoni kalmuga Viini Keskkalmistu tavaline pühapaik, kuhu tulevad turistid kuulsuste hauamonumente vaatama. Kõige lihtsamini leitavad on otse kalmistu peatänava ääres. Seal on Johannes Brahms ja Ludwig van Beethoven, Arnold Schönberg, Johann Strauss ja Franz Schubert ning kes saksa kultuuri teab, see paneb sinna ritta ka filminäitleja Curd Jürgensi.

Viini Keskkalmistu ekskursioonil saab ülevaate linna meditsiiniajaloost ning unustatud ja unustamatutest naistest – esimesest naismaailmareisijast ja esimesest naisarstist. Viini Keskkalmistule on maetud ka kuulsad mõrvarid, nagu keisrinna Elisabethi mahalaskja. Seal puhkavad katkuohvrid ja enesetapjad, aga ka armastatud tenor ja operetilaulja Alexander Girardi.

Viini Keskkalmistul on eri sektsioonid: osad, kuhu on maetud varalahkunud lapsed või lähedasteta inimesed, kelle matusekulud katab linn.

Kuus valget ja kuus punast lille

Kui leinajaid ei ole, siis on matus lühike – ei peeta kõnesid ega ole suuri lillekimpe. Viini linn kaunistab kalmu kuue valge ja kuue punase lillega. Sageli ei ole ka preestrit, siis läheb kõik veelgi rutem. Seejuures pole tegemist pieteeditunde puudumisega, see on tänane argipäev, sest üksildasi inimesi tuleb aina juurde. Selliseid matuseid nimetatakse sotsiaalmatusteks. Juba 18. sajandil olid need tollal vaestematusteks nimetatud hauad Viini tollaste rikaste ja ilusate õuduseks. Nemad armastasid oma schöne-leich-stiilis ärasaatmisi kui enda tähtsuse rõhutamist.

Paljud, kelle matusekulud Viin enda peale võtab, ei ole tegelikkuses ilma lähedasteta, aga paljudele on Austria keskmine matusekulu 3500 eurot liiga suur summa, et seda ise maksta. Seaduse järgi ei saa riik kedagi oma lähedast inimest matma või isegi ärasaatmisele kohale tulema sundida. Viini linnale läheb selline kümneks aastaks kasutusele võetud kalm maksma 1500 eurot, mis sisaldab lihtsat matust ja kaht aastat haua eest hoolitsemist.