Kartul võib olla väga pidulik ja peen

Koorega keedetud kartulis on rohkem vitamiine Foto: Aldo Luud / Õhtuleht / Scanpix

Eestlasi on sageli kartulitega võrreldud. Mõned solvuvad selle peale, kuid pigem võiks selle üle uhke olla. On ju kartul, ka meie teiseks leivaks tituleeritu, maapõues kosuv tagasihoidlik mugul, lihtne ja toitev, pigem argine toiduaine.

Samas võib kartul olla ka väga pidulikus kuues ja väga peene rahva toidulaual. Meile, hõbedases eas inimestele, maitseb kartul, muude toredate nimetustega, nagu kardulas, tuhlis, tuhvel, maaubin, ju hästi, olgu see mistahes moel toiduks valmistatud.

Järgmiste põlvkondade eestlased eelistavad sageli lääne poolt pärit makarone ja kaugelt idast tulnud riisi, aga friikaid on kõik valmis sööma.

Tõsi, ka kartul on pärit kaugelt Lõuna-Ameerikast, kus seda ajaloolaste andmeil juba 7000 aastat tagasi kasvatati. Samal ajal kui Indrek Hargla raamatute kaudu ajaloost meieni toodud apteeker Melchior Tallinnas toimetas ehk 16. sajandil tõid Hispaania meremehed selle meie mandrile. Sealtpeale on see toitev mugul mööda Euroopat levinud. 18. sajandi keskel jõudis kartul Eesti mõisate, sealt ka talurahva põldudele ja lihtsama linnarahva toidulauale. Tänapäeval valmib kolmandik kogu maailma kartulisaagist Hiinas ja Indias, kuid seda kasvatatakse ja süüakse kõikjal maailmas.

Praegusel ajal püütakse kartulit sageli ette tulevate kaaluprobleemide tõttu meie igapäevatoiduse auväärselt pjedestaalilt ära tõugata selle märkimisväärse tärklisesisalduse tõttu (100 g keedetud kartulit sisaldab 19,6 g tärklist ja annab 86 kcal toiduenergiat) ja soovitatakse enam süüa muid köögivilju. Nõus, muid köögivilju tuleb kindlasti rohkem süüa, kui enamik meist seda teeb, seejuures ka toorelt.

Kartul küll toorelt söömiseks ei sobi, sest mugulad nagu ka kõik teised kartulitaime osad sisaldavad mürgist ainet solaniini ja suures koguses toore kartuli söömine võib kergeid mürgistusnähte põhjustada. Keetmisel või muul viisil kuumtöötlemisel solaniin lahustub. Suurenenud solaniinisisalduse tõttu ei sobi kindlasti söömiseks rohekaks värvunud koorega mugulad, kui värvunud koort ei õnnestu maha koorida.

Koorega keedetud kartulis on rohkem vitamiine

Kartulimugulad sisaldavad arvestatavas koguses kaaliumi, fosforit, magneesiumi ja kaltsiumi, C-vitamiini kõrval ka B-grupi vitamiine, K-vitamiini. Kui te soovite säilitada kartulis C-vitamiini, siis keetke neid koorega, nii on C-vitamiini sisaldus kaks korda suurem kui koorituna keedetud kartulites. Samuti aitab C-vitamiini säilitada, kui koorite ja tükeldate kartuleid vahetult enne keetmist või küpsetamist-praadimist, keedate neid võimalikult väheses vees, kuhu lisate veidi soola, ja kindlasti kaane all. Veelgi parem on kartuleid keeta aurus. Selle kõigel on oma biokeemiline seletus, millega ei taha siinkohal koormata.

Tavaliselt keedame, praeme või küpsetame kartuleid ahjus, kasutame lisandina mingi liha- või kalatoidu juurde. Meie perenaiste tavarepertuaaris on 5–6 kartuli valmistamise moodust. Kartuli kasutamise võimalusi nii eine põhitoiduna kui ka lisandina teiste toitude juurde, ühe komponendina toitudes, sealhulgas magustoitudes ja küpsetistes, on tohutult. Tooksin seekord vaid näiteks ühe töötlemisvõtte, keetmise abil valmistatavad kartuliroad- ja lisandid. Sama lai valik on teisi võtteid – röstimist, väheses või rohkes rasvas praadimist, friteerimist, küpsetamist, grillimist, hautamist ja mitme töötlemisvõtte kombineerimist – kasutades.