Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vereanalüüs võib ootamatult suhkurtõvele viidata

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Veresuhkru mõõtmine | FOTO: Mati Hiis / Õhtuleht / Scanpix

Riskigruppi kuuluvatele inimestele tehakse sageli vereanalüüse ja valdav enamik diabeedijuhtumeid leitakse haiguse varases järgus.

Seega on tüüpiline, et inimese jaoks on tegemist juhuleiuga, kus ta ei märka enda juures mingeid diabeedile viitavaid sümptomeid. Kui glükoosi on veres rohkem, kaasneb sellega suurenenud janutunne, joomine ja uriinihulk.

Normaalselt talitlev organism suudab vere glükoosisisaldust füsioloogiliselt sobivates piirides hoida. Tühja kõhuga jääb see tavaliselt suurusjärku 3–5 mmol/l, pärast söömist tõuseb ajutiselt kuni kolme ühiku võrra.

Organismi võimetust glükoosi normaalsena hoida tunneme suhkruhaiguse ehk diabeedina. Normaalsete glükoosiväärtuste ja diabeedi vahele jääb veel kerge glükoosisisalduse häirumine, mida nimetatakse prediabeediks. Lisaks glükoosi määramisele kasutatakse diabeedi/prediabeedi diagnoosimiseks ja raviefekti jälgimiseks glükosüülitud hemoglobiini määramist. Glükoos seondub punalibledes leiduva hemoglobiini molekuliga. Mida suuremad on glükoosiväärtused, seda enam tekib glükosüülitud hemoglobiini. Kuna tavaliselt on punalible eluiga umbes kolm kuud, saame glükosüülitud hemoglobiini määrates ettekujutuse keskmisest glükoosisisaldusest viimase kolme kuu jooksul.

Miks diabeet tekib?

Inimese organism on küll pikaajalise evolutsiooni jooksul oskuslikult üles ehitatud, aga loomulikult pole see täiuslik. Glükoosi ainevahetus on selle hea näide. Tavaliselt on organismi regulatsioonimehhanismid üksteist täiendava ja vajadusel ka asendava võimega. Vere glükoosiregulatsioon on selles mõttes suur erand. Regulatsioon vastutab põhimõtteliselt selle eest, et glükoos veres poleks kestvalt ja liigselt üle füsioloogiliselt vajaliku määra ja see on ühe, kõhunäärmest pärineva hormooni kanda. Ilma selle hormoonita on organismi võime glükoosi vajalikes piires hoida pea olematu. Tunneme seda hormooni insuliini nime all.

Insuliini avastamine ja ravimina kasutuselevõtmine on arstiteaduse ajaloo üks tähtsamaid saavutusi. Kui organism ei suuda insuliini piisavalt toota, vabastada või ei reageeri organid insuliinile piisavalt, on tulemuseks liiga suur glükoosisisaldus ja diabeedi diagnoos.

Millised on diabeedi tüübid?

Diabeedi näol ei ole tegemist ühe haiguse, vaid ainevahetushaiguste grupiga. Üldteada on kaks sagedasemat haigust: 1. tüüpi ja 2. tüüpi suhkurtõbi. Nende kõrval eksisteerib veel mitmeid haruldasemaid haigusi, mis enamasti sarnanevad kas 1. või 2. tüüpi diabeediga, kuid mille ravi võib mõnel juhul olla eripärane.

Mida tasuks kõigepealt mõista?

Kui teil on leitud suhkurtõbi, ei tähenda see, et edaspidi peaksite sööma ülikarmide reeglite järgi ega saagi mitmekesise toidu söömist nautida. Küll on aga vaja hakata silmas pidama mõnevõrra täpsemat tegutsemist, et aidata oma organismil veresuhkru ohjamisega paremini toime tulla, vältida kehakaalu tõusmist rasvumise piiresse ja südame-veresoonkonnahaigustesse haigestumise riski vähendada.

Suhkruhaige söömine tähendab üldistatult seda, et laual peab olema tervislik (ainevahetust õigesti toetav) toit, seda peab sööma mõõdukal hulgal ja regulaarsetest söögiaegadest tuleks kinni pidada. Ja veel. Kui selline toimimisviis on teil pidevaks reegliks muutunud, siis ei juhtu tervislikus seisundis midagi probleemset, kui mõnel harval korral ja mis tahes põhjusel juhtub natuke teisiti minema.

Tagasi üles