Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Depressiooni puhul jookseme ajaga võidu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Pensionile jäämine võib olla nii suur elumuutus, et hullemal juhul viib see seeniorilt elurõõmu ja teotahte. Kui enam üldse ei taha ja isegi hommikul voodist tõusta on raske, on ravimi võtmine möödapääsmatu, seda ei peaks spetsialistide sõnul kartma. Kaotada pole midagi, küll võib aga võita täisväärtusliku pensionipõlve.

Mittetulundusühingu Peaasjad tegevjuht ja kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa ütleb, et inimese elus on päris mitu kriisiperioodi, mis on seotud suuremate elumuudatustega, pensionile jäämine on üks neist. Töö võib olla nii suur stressiallikas kui samas ka elurütmi looja – peab minema ja peab midagi tegema.

Kui igapäevakohustused piirduvad enese eest hoolitsemisega, võib olla sellega tõesti keeruline kohaneda. Eriti suur probleem on see inimesele, kes on pidanud tööd enese jaoks suurimaks väärtuseks ning on selle kaudu ennast ja oma elu mõtestanud. Hakkama tuleb saada kaotustega mitmel rindel, kaduda võib tervis, jaks, sõbrad, mõtestatud tegevus.

See, kuidas seni elatud elule tagasi vaadatakse ja nende kaotustega toime tullakse, mõjutab, kas inimene kaldub kurvameelsuse või isegi meeleheite poole või tunneb end terviklikult ja on enesega rahul. «Meeleolulanguseks ja depressiooniks, ka elutahte kadumiseks on risk siinkohal arusaadavalt suurem,» nendib Oidermaa.

«Kui soolise erinevuse peale mõelda, siis pensionil naistest võivad saada vanaemad, nendelt oodatakse enam järeltulijatega tegelemist. Ka töötades on naistel sageli tähtsamal kohal suhted, mida hoitakse ja millest tuge saadakse. Pensionile jäänud mehel on keerulisemgi endale lihtsalt ja loomulikult uut elu sisu leida,» tõdeb kliiniline psühholoog.

Pensioniea tõstmine viib üksilduseni

Psühhiaater Mari Viik näeb oma igapäevatöös järjest enam, kuidas pensioniea tõstmine viib üksindustunde tekkimiseni, kui ühel hetkel see kaua oodatud puhkus kätte jõuab. «Pensionile jäädakse võrdlemisi hilises eas, sageli on lapselapsed juba suureks saanud. Seenior ei saa edasi anda oma kogemust ja tarkust, mis on vanavanemate ja pensionile jäänud inimeste üks funktsioon,» selgitab dr Viik. «Kui oleks jäänud varem pensionile, oleksid tal olnud väikesed lapselapsed, kellega tegeleda ja kellega koos kasvada.»

Oma rolli mängib ka avatud maailm – elame ajastul, kus lapsed ja nende lapsed on mööda ilma laiali. Lastelaste nägemiseks ja nendega aja veetmiseks peavad vanavanemad lähemale ja kaugemale lendama.

Kõrges vanuses pensionile jäämise teine pool on kehv tervislik seisund, mis omakorda süvendab masendust kuni depressioonini välja. «See on surnud ring. Masendus lõhub keha ja kehalised haigused põhjustavad masendust,» nendib dr Mari Viik ja tunnistab, et vanemaealised kliendid, kes tema kabinetti jõuavad, on lõpuks nii muret täis, et probleemi mõistmiseks ei pea neilt sõnu välja kiskuma – sealt tuleb nagu tammi tagant.

Oma rolli mängib seegi, kuidas pensionile jäädud on. Need eakad, kes on lillede ja tänukõnedega pensionile saadetud ja nad lähevad endale õigel ajal, kohanevad paremini. Kui aga pensionile jäämine tuleb ootamatult, hullemal juhul koondamise käigus, on see väga traumaatiline.

Depressioon peitub juba sees

Dr Mari Viigi sõnul on tegelikult esmast depressiivsust, mida saab otseselt pensionile jäämisega seostada, vanemas eas suhteliselt harva. Raske depressiooni põdejad on need, kes juba elu jooksul on sellega kokku puutunud ja võib-olla pole seda korralikult välja ravinud. Sel juhul tullakse psühhiaatri vastuvõtule juba sügava ja raske depressiooniga, kas siis omal algatusel või sõprade-laste soovitusel.

«Klassikaline depressioon on õudne seisund. See enesetunne on nii raskesti talutav. Seda seisundit ei taheta sageli isegi vaenlasele. Inimene teeb hommikul silmad lahti ja mõtleb, et miks ta pidi ärkama. Ja ootab sageli õhtut, et saaks uuesti magama jääda,» kirjeldab dr Viik klassikalist depressiooni põdeva inimese meeleolu, kes saab võib-olla suure sunniga päeva jooksul midagi isegi tehtud, kuid ei tunne selle üle rõõmu ega rahulolu. Lisaks võivad kaasneda valusündroomid, mis on veel üks klassikalise depressiooni väljendusi.

Tagasi üles