Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ajaloohuvilised ehitavad legendaarse soomusauto

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kapten Lundborg ja soomusauto «Kalevipoeg» 1919. aasta kevadel. | FOTO: Vikipeedia

Sõjaajaloo huvilised Margus Sinimets, Virko Ardel, Erko Tagaküla ja Ago Põldoja alustasid Tornimäel Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks Vabadussõjas osalenud ajaloolise soomusauto Kalevipoeg koopia ehitamist, kirjutab ajaleht Saarte Hääl.

«Eesti Vabariik 100 on tulemas ja mingisuguse mänguasju peab ju selleks valmis tegema,» ütles projekti eestvedaja Margus Sinimets.

«Kas ta nüüd kõige parem auto oli, aga Kalevipoja rootslasest komandöri Einar Lundborgi päevikute järgi on antud välja raamat, kus saab nende tegevusest palju lugeda, teiste autode kohta seda ei ole,» rääkis Sinimets, lisades, et mingeid jooniseid kahjuks säilinud ei ole.

Soomusauto ehitatakse endise GAZ-53 raamile, sest selle pikkus on kõige sobivam. Auto kere kaetakse 3 mm paksuste rauast plaatidega. Margus Sinimets ütles, et kuna sõtta ju ei minda, siis ei ole ka vajadust autot kuulikindlaks teha. «See oleks mõttetu raharaiskamine ja auto tuleks kaks tonni raskem, küll aga kaitseb ta kaugemalt ja sileraudsest relvast tehtud lasu eest,» täpsustas ta.

Soomusauto kõige kallimad osad on 93–94sentimeetrise läbimõõduga täisrauast valatud rattad ja need on kaetud 4sentimeetriste täisrehvidega. Üks originaalvelg koos rehviga leiti Inglismaalt, sellelt saadi teada ka täpsed mõõdud ja nüüd on ka rataste valamise projekt tehtud.

Soomusauto peamine relv oli keskmises tornis asuv tagasilöögita kergekahur, millest on säilinud vaid joonised. Sarnase kahuri tahavad mehed nüüdki teha ja relva mingisuguse paukmoonaga ka tulistama panna. See, mis tornist välja paistma hakkab, saab olema autentne. Kahele kõrvaltornile paigaldatakse Maximi kuulipildujad.

Loe pikemalt ajalehest Saarte Hääl.

Tagasi üles