Abielunaine armukolmnurgas

Foto: Andres G. Adamson

Kõikidele on arusaadav klassikaline armukolmnurk: väsinud keskealine abielumees, kes otsib mõistmist ja soojust noore rõõmsameelse armukese juures oma pidevalt rahulolematu abikaasa eest. Aga kui on teisiti: rutiinist tüdinenud abielunaine, oma tööle pühendunud abikaasa ja armuke, kes on võimeline nende abiellu tooma värve ja vaheldust?

See ei ole enam klassika. Kas siis tavaline ja täis elujõudu noor vallaline mees suudab taluda närvipinget, mis sellise armumisega kaasas käib? Isegi naised oma ohvrimeelsuses väsivad lõpuks niisugusest elust. Kuid mõnikord küsib selline „ohver“ sõbralt: „Kas armumine on võimalik, kui temake on abielus?“

Sõber arvab, et loomulikult on. Temake ei ole ju surnud, vaid ainult abielus. Ja vaatab „ohvri“ nukraid silmi. Kõik on selge.

Mees on tõepoolest armunud – naisesse, kes on abielus. Kuigi ta pole kunagi mõelnud lõhkuda teiste pesakesi. Milleks? On ju tuhandeid noori ja vallalisi naisi. Kuid õues on kevad, kellegi sünnipäevapidu töö juures, lõpuks on ju temal täiesti tühi auto ning aega need rõõmsad noored naised kodudesse sõidutada.

Siis jääbki autosse temake, keda ta on juba ammu märganud, kuid oma mõtetest ikka eemale tõrjunud. Sest temakese sõrmes ilutseb abielusõrmus. Juhuslikult jääb temake autosse viimasena ja teeb ettepaneku kuskil veel tassike kohvi juua. Tänutäheks. See ei tähenda ju mitte kõige vähematki. Temake ei flirdi, ei püüa meeldida, ei tee vihjeid, ei sõima tagaselja oma meest. Selgub aga, et temake elab ainult paar maja edasi ja hommikuti jalutab tema majast mööda.

Nii see kõik algab. Süütult ja ilma mingi tagamõtteta võib koos tööle jalutada. Kolleegid käivad vahel ka koos lõunal, saavad juhuslikult pärast tööd kokku. Võib ju meeskolleeg mõnikord kinkida ilusale naisele lilli, parfüümi? See ei pea midagi tähendama. Oma abikaasast ei pea ka rääkima, kui ollakse töökaaslased.

Võib-olla jääkski kõik nii, kuid lõpuks temake otsustab: „Kas sinu juures või hotellis?“

Näidake seda armunud meest, kes loobub sellisest ettepanekust? Kuid pärast seiklust tekivad igal mehel küsimused: kas see tähendas midagi temakesele või oli see ainult tänutäheks tema kingituste eest? Kas temake on oma mehe juba maha kandnud? Või suudleb ta nende huultega ka oma meest ning nende kätega kallistab? Pärast selliseid mõtteid viskubki ta kahetsusse, haarab telefoni järele.

Kohe saadab ta sõnumi: „Mine põrgusse!“, kuid tegelikult tahaks lihtsalt helistada, kuulda temakese häält, mis paneb südame kiiremini põksuma. Kuid ei tohi. Ta ei ole ju mingi perekonnalõhkuja. Ta ei ole ka mingi metslane, ta on viisakas ja tsiviliseeritud mees. Ta saadab hoopis sõnumi ja soovib ilusaid unenägusid. Ning küsib: „Millest mõtled?“ Mille peale temake vastab: „Sinust!“.

Otsus on langetatud ja mees sipleb konksu otsas. Ta võib mõtelda tuhat korda päeva jooksul, et see kõik on tavaline seks. Kuid ise lööb korteri läikima, ostab temakese tulekuks margiveini, lemmikšokolaadi, vahetab vannitoas käteräti, täiendab oma filmikogu temakese lemmikutega. Juhuks, kui ükskord ööseks jäädakse... Mitte ühegi teise naisega pole ta niimoodi pingutanud.

Lõpuks küsib temakeselt juba pikemat aega vaevanud küsimuse: “ Kas mees ei aima?“.

Temake kehitab õlgu ja arvab, et väga loodab seda. Temake ei visku talle kaela kui oma ainsale armastusele. Mitte ainustki pisarat ega tragöödia virvendust ei ole neis kaunites silmades. Temake on rahu ise. Selle peale tahaks teha natukene haiget: „Järgmisel nädalal olen kinni. Klassiõde tuleb külla, ta ööbib minu juures, tal ei ole meie linnas tuttavaid.“

Temakesel pole selle vastu midagi. Mitte ainustki küsimust. Ta on kõigega nõus ja on lahingu võitnud. Milliseks ei kujune ka lõplik valik, temake ei kaota. Saaks ainult pikemalt nautida neid keelatud kallistusi. Hinnata seda, mida just praegu omab. Tema ettepanekule abielluda vastab: „Milleks? Ma olen sul niigi olemas!“

Nii kaebabki „ohver“ sõbrale: „Viis õhtut nädalas suitsetan vahetpidamata, vahin aknasse, monitorile, istun, mobiil peos, ja muudkui ootan. Tema aga kindlasti joob oma mehega teed, vedeleb diivanil ja teeb plaane. Kas üks öö nädalas kaalub ikka üles minu lõputud piinad?“

Jääb ainult soovida, et armukesel jätkub mõistust mitte panna südametu abielunaine valiku ette. Sest tegelikult on temake oma valiku juba teinud.