Magistritöö: Vähenenud töövõimega täiskasvanute sõnum ühiskonnale

Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Sellel aastal Tallinna Ülikoolis andragoogikas (täiskasvanupedagoogika, toim.) oma teise magistrikraadi kaitsnud Ülle Mugu kirjutas oma töö teemal «Vähenenud töövõimega täiskasvanute õppimise kogemused». Valminud tööd juhendas Tallinna Ülikooli Haridusteaduste instituudi lektor Halliki Põlda.

Seoses töövõime reformiga on aktuaalne vähenenud töövõimega inimeste (ja nende toetamise) temaatika. Sisenedes tööturule ja õppima, kohtuvad vähenenud töövõimega täiskasvanud erinevate probleemidega, näiteks eelarvamused, teadmatus, müüdid ja hirmud. Mõnikord  neid ka haletsetakse, kahjustades sellega nende minapilti ja positsiooni ühiskonnas.

Igaüks peab tundma, et ta on oodatud ja vajalik ühiskonnaliige just sellisena, nagu ta on. Magistritöös tuli välja selge sõnum, mida vähenenud töövõimega täiskasvanud edastasid.

Foto: Ülle Mugu

Mugu uuris ja kirjeldas vähenenud töövõimega täiskasvanute kogemusi õppimisest. See teadmine on vajalik andragoogidele, täiskasvanute koolitajatele ja ühiskonnale tervikuna, et suurendada vähenenud töövõimega täiskasvanu toetamist õppimisel.

Magistritöö eesmärk oli uurida ja mõista, kuidas vähenenud töövõimega täiskasvanud oma kogemusi kirjeldavad. See teadmine aitab kaasa teadlikkuse suurendamisele ja puuetega inimeste õiguste suhtes lugupidava suhtumise soodustamisele haridussüsteemi kõigil tasanditel.

Soovitustena kaasõppijatele, koolitajatele ja koolituste korraldajatele tõid vähenenud töövõimega täiskasvanud õppijad kokkuvõtvalt välja järgmist:

1. Me oleme normaalsed ja teiega võrdsed!
2. Ärge kartke meid!
3. Me vajame õppeprotsessis mõistmist.
4. Ärge mõistke meid hukka!
5. Usaldage meid!
6. Ma tahan, et inimesed mõistavad mind!
7. Ma ei saa neid protsesse ise kontrollida, mis minuga toimuvad.
8. Koolitusel soovin vabalt suhelda ja oma mõtteid jagada, õppida teiste kogemustest.
9. Omasuguste grupis õppides saan enesekindlust juurde ja tunnen ennast tavalise, 
normaalse inimesena.
10. Ma tahan õppida ja kõik asjad ära teha, aga vahepeal ei ole lihtsalt võimalust selleks 
tervise tõttu.
11. Raske on keskenduda monotoonset loengut kuulates.
12. Meeldib palju seoseid ja õppida läbi praktika.
13. Õppimine ja omandamine on parem interaktiivses õppes.
14. Õpperühmas võiks olla kõiki vanuserühmi.
15. Õppimine peab olema aktiivne.
16. Vajame mõnikord aega juurde õppimisel.
17. Ma tahan, et mind koheldakse samuti, nagu teisi inimesi.
18. Kõigil peavad olema võrdsed võimalused õppida.
19. Pöördu abivajaja poole õigesti. Tuleb jälgida, mõni inimene ei soovigi abi.
20. Meie oleme ka inimesed! Suhelge julgesti! Me oleme teiega võrdsed!

Erivajadusega inimesed tavaliselt ei soovi, et neid haletsetakse ja eristatakse, seda seisukohta väljendas ka moodustunud soovituste loetelu.

Intervjuudest kogutud andmestik avas sügavalt vähenenud töövõimega täiskasvanute kogemusi õppimisest. Olulise kogemusena tõstatus probleem seadusandlusega – töövõime vähenemist ei käsitleta haridusasutustes kui soodustusi andvat erisust. Seetõttu võib vähenenud töövõimega täiskasvanud õppija tasemeõppe õpingud katkeda või langeda tasulisse õppesse. Kirjeldati kogemust, et tihti peetakse õpingute ajal aktiveeruva haiguse mõjul vähest aktiivsust koolitöös laiskuseks ning ei anta lisaaega oma õppeülesannete sooritamiseks. Sellistes situatsioonides on olulisel kohal õppejõu isik – kas ta mõistab ja tuleb vastu või siis mitte.

Andmete analüüsil selgus, et vähenenud töövõimega täiskasvanute kogemustes väljendub vajadus olla mõistetud ja võrdselt koheldud. On vaja arvestada vähenenud töövõimega täiskasvanute tasemeõppes õppimisel lisaaja andmisega õppeülesannete täitmiseks.