Kuidas teenitakse elatist 150 aasta pärast?

Robotid teevad ära suurema osa tööst Foto: Kiyoshi Takahase Segundo / PantherMedia / Scanpix

Viimase 30 aasta jooksul on maailm tehnoloogilise arengu tuultes mõnedes valdkondades äratundmatuseni muutunud. «Kas tehisintellekti ja robootika arendamine võivad 2167. aastaks meie praegust majanduslikku olukorda veelgi halvendada või hoopis tagada maailma majandusliku rikkuse võrdsema jagamise?», esitab retoorilise küsimuse Toronto Ülikooli uurija Sunil Johal portaalis The Conversation.

Piisavalt väljakutsuv on taolisele tulevikuküsimusele vastamine juba viie aasta raameski, 150 aastase tuleviku visualiseerimine ja sõnadesse panemine on aga veel raskem ülesanne. Sunil Johal on välja tulnud viie kõige tõenäolisema tulevikus tööelu määratleva kirjeldusega.

1. Me ei tegele enam tootmisega – enamus meist töötavad selleks ajaks teenindavas sektoris. Traditsioonilised majanduse tugisambad nagu põllumajandus, nafta- ja gaasitööstus, kaevandamine ja tootmine muudetakse kõik automatiseerituks. Meie teha jääb tõenäoliselt ainult masinate hooldus ning tööprotsessi sujuvuse jälgimine nagu juba tänapäeval näiteks robotmuruniidukite juures näha võib.

2. Sotsiaalsed «inimlikku panust» nõudvad ametid jäävad endiselt ausse. Ühiskondlike loomadena jääme me ilmselt haiglaõdede, hooldajate, lapsehoidjate, õpetajate ja terapeutide juures eelistama inimtöötajaid, kes õpetavad lapsi ja hooldavad vanureid endiselt inimlikult abstraktsel ja soojal viisil. Sellegipoolest suureneb tehnoloogia täiendav roll ka nendel elualadel.

3. Suurest osast inimestest saavad ilma konkreetse tööandjata vabakutselised. Virtuaalsed võrgustikud võimaldavad tulevikus kasvaval osal inimestest töötada ilma asukohapiiranguteta. Firmad või üksikisikud saadavad võrgustikku erinevaid kvalifikatsioone nõudvaid ülesandeid, millele kasutajad teatud aja jooksul vastata saavad. Nii tekib võrgustikes kümnete tuhandete kasutajatega konkurents, kus töötajaid hinnatakse nende efektiivsuse ja tulemuste järgi.

4. Töölesõit muutub eelmise sajandi igandiks. Virtuaalreaalsus (või komposiitreaalsus) võimaldab inimestel kodust või kust tahes mugavast asukohast töötada. Kaugtööks ei muutu ainult kergtööd, vaid ka näiteks raskemasinate juhtimine ning muud mehaanilised tööd (nt masinahooldus robotist käepikenduse abil).

5. Sotsiaaltoetused ja panustamine inimeste heaollu muutub seotuks robottööjõuga. Mehaniseeritud tööstuste maksustamine robotite kasutamisel tekkiva tulu arvelt toob sotsiaalprogrammidesse hulgaliselt lisaraha, mida siis inimeste eluolu edasiseks parendamiseks rakenda.

See on aga kõigest üks tulevikustsenaarium paljudest. Maailm võib selleks ajaks langeda ka migratsioonikaosesse, kus eluohtliku kliima eest põgenevad migrandid võitlevad väheste allesjäänud ressursside pärast. Oma tulevikku saame me vormida rahva avalike huvide eest seistes ning 21. sajandi digimajanduse tingimustes inimeste ausat kohtlemist nõudes.

Suureks ohuks tarbijale ja töötajale muutuvad dominantsed digitaalsed platvormid ja nö super-monopolid, mis ei allu lõpuks ühegi valitsuse regulatsioonidele ja maksupoliitikale ning söövad ise turutingimusi dikteerides välja ausaks turuks vajaliku konkurentsi.

Majanduslikud süsteemid, mis soodustavad suurfirmade ja konglomeraatide kuskil kauges riigis asuva «identiteeditu töölise» mudelit, muutuvad automatiseerimise tuhinas kahjumlikuks. Selle sajandi keskpaigaks on pool tööealisest elanikkonnast kaotanud enda töö masinatele, seega muutub nende rakendamine suurtehastest sõltuvaks muudetud maades veelgi pakilisemaks probleemiks.

Tänasel päeval ei kujuta me paljusid tulevikuameteid ettegi. Silmas saame pidada aga seda, et meie esindusdemokraatlikud valitsused hoolitseksid selle eest, et digitaalmajanduse edukäik ei muudaks ühiskonda ühepoolselt rikkaks teise vaesuva poole arvelt, vaid tagaks suure tootlikuse ja efektiivsuse juures tulevikus kõigile ka 2167. aastal elamisväärse ühiskonna.