Ene Ergma tööelu 7 hetke

Ene Ergma Foto: Aldo Luud/Scanpix

«Tundke rõõmu sellest, et olete noored. Ärge mõelge ennast vanaks.» Teadlane ja poliitik Ene Ergma meenutab tööelu algusaegu, jagab karjääri eradamaid kogemusi ning annab ka tööotsijale nõu. Intervjueeris Raigo Jahu.

Mis oli teie esimene töökoht ja kirkaim mälestus sellest?

Oma esimesele töökohale asusin siis, kui õppisin esimesel kursusel Tartu Ülikoolis. Läksin tööle dotsent Reineti laborisse, kus tegeleti peamiselt aerosoolidega. Ma olin seal tööl osalise koormusega. Härra Reinetile jäin silma ilmselt sellega, et olin pärit Viljandist nagu temagi. Teiseks olin ma ainuke eestlasest tudeng vene grupis, mis oli veidi eksootiline.

Ühte konkreetset mälestust sellest ajast on raske välja tuua, sest esimese kursuse tudengina oled sellises keskkonnas kui tita, kellel on palju avastamisrõõmu. Seal vaatasin kõigile laboris pikalt töötanud inimestele alt ülesse. Mul oli suur soov nende inimeste käest teada saada, mida ja kuidas nad seda teevad. Mäletan, et meil töötas seal üks huvitav inimene, kelle nimi oli Elgas ja ta tegeles elektrooniliste skeemide kokkupanemisega. See oli minu jaoks ääretult põnev, kuidas ta suutis lugeda skeemi ilma, et ta midagi paberil rehkendaks. Ta oli suurepärane spetsialist, kes teadis peast, kuidas sellised skeemid töötavad. Kui oled ikka kaua aega mõne asja kallal töötanud, siis oskad juba ilma paberil arvutamata jõuda õigete tulemusteni.

Mis on kõige kaalukam asi, mida mõni ülemus, alluv või kolleeg on elus õpetanud?

Kõige kaalukam on see, et kui sul on unistus, siis püüa seda unistust täita. Siis saad oma ettevõtmistest ka rahulduse. Mida raskem tundub alguses unistuse täitmine, seda suurem on hiljem rahuldus.

Teine asi, mida tuleb alati meeles pidada, on see, et kui oled jõudnud mõnele positsioonile, siis kakle endast kõrgematega ja ära kunagi alanda neid, kes sulle alluvad.

Kui saaksid noorele tööelu alustavale iseendale midagi soovitada, siis mis see oleks?

Noorena ei olnud mul neid teadmisi, mida ma olen oma pika tööelu jooksul saanud. Kui ma saaksin noorele iseendast midagi öelda, siis ütleksin kohe, et vaata, mida kõike olen ma valesti teinud, ja soovitaksin nendest vigadest õppida. Tean väga hästi, et see soovitus väga ei lenda, kuna noorel inimesel on sügav veendumus (vähemalt nii oli see minul), et mina niisuguseid vigu ei teeks, aga kui lööd ise oma nina veriseks, siis saad asjadest alles päris tõsiselt aru. Oma vigadest on väga valus õppida.

Ühe asja, mille tegin endale selgeks, on see, et pea alati meeles, et ei tasu otsida vigu teistes, kui sinul läheb halvasti. Isegi kui need vead on olemas ja teised ongi süüdi, siis mõtle alati selle üle, mida sina ise tegid valesti. Kui hakkad sellest aru saama, siis on võimalik väga palju vigu vältida.

Palun nimetage kolm asja, mida töö on teile õpetanud.

Ma olen töötanud kolmel elualal – teadlasena, õppejõuna ja lühikese aja ka amatöörpoliitikuna. Kui räägime elukestvast õppest, siis teadlase jaoks on küsimus, kas sa pead kogu aeg õppima, mõttetu küsimus. Niipea, kui loobud õppimisest, oled sa minevik. Elukestev õpe ja eri teemade vastu huvi tundmine on väga oluline. Samuti peab olema julgust midagi muuta.

Näitlejate juures olen ma alati kadestanud, et tänu oma elukutsele saavad nad läbi elada väga palju elusid. Teistel ei ole võimalust oma eluea jooksul nõnda palju ameteid proovida. Minagi olen töötanud vaid kolmel elualal.

Poliitiku juures sõltub kõik inimesest endast. Mina ei pidanud poliitikasse minnes kellelegi tõestama, et kes ma olen. Paljud inimesed, eriti noored, kes poliitikasse lähevad, peavad aga hakkama tõestama, miks nad sinna läksid. Ma ei soovita ühelegi noorele inimesele liiga vara poliitikasse minna. Soovitan kõigil kogeda natuke reaalset elu, töötada näiteks teaduses või luua oma ettevõte. Nii saab endale koguda mõne valdkonna teadmiste ja kogemuste pagasi, et sellega siis poliitikasse minna. Kui sa pole poliitikuna päris eluga kunagi kokku puutunud, siis iseloomustab seda hästi nõukogudeaegne väljend „näed elu läbi musta Volga akna“.

Osade valdkondade nagu ka poliitika osas arvatakse, et see on tore elu ja ollakse kuulus. Varajasel kuulsusel on bumerangiefekt. See on väga valus, kui juba noore inimesena saad kuulsaks ja hiljem visatakse sind justkui prügikasti. See juhtub suure tõenäosusega ja ma ei soovi seda ühelegi noorele inimesele.

Milline on olnud teie kõige ohtlikum või pingelisem tööalane juhtum?

Mul on olnud mitu pingelist perioodi. Üks pingelisemaid oli veidi üle kümne aasta tagasi, kui oli pronksiöö. Mäletan, et suhtlesin telefonitsi toonase Vene riigiduuma esimehe Grõzloviga ja palusin riigiduuma esindajatel Eestisse tulla, et olukord rahulikult lahendada. Riigiduuma esindajad ka tulid Tallinnasse.

Samuti oli keeruline aeg, kui Eestis oli finants- ja majanduskriis. Enne seda oli paljudel tekkinud tunne, et muudkui lendad ja lendad ega jäägi pidama. Kriisi tekkimise järel oli väga keeruline leida lahendusi tekkinud olukorrale.

Varasemast meenub aeg Moskvas, kui töötasin Teaduste Akadeemias ühe instituudi teadusliku sekretärina. Toona toimus võimuvõitlus ja juhtusin lugema kirju, mida saadeti KGB-sse. Ei olnud just eriti meeldiv, kui nägid kirjades oma nime.

Sellised olukorrad karastavad inimest. Kui inimene elab vati sees ja ta on harjunud, et teda hoitakse, siis on teda väga lihtne erakorraliste asjadega rivist välja lüüa. Mida varem oled katsumustega kokku puutunud, seda paremini kohaned. Kui noorest peast pekstakse, siis on küll valus, aga vähemasti tead, et sul on aega haavu parandada. Kui hakatakse peksma vanast peast, siis haavad ei pruugi enam paraneda.

Missugused töised harjumused on aidanud kaasa edu saavutamisele?

Kui rääkida teadusest, siis põhiline on see, et teeksid seda asja armastusega. Teaduses ei õnnestu kõik kohe esimesel korral ja vahepeal jooksed peaga vastu seina. Kui teed asja armastusega, siis jätkad ja naudid oma tööd. Mäletan aega, kui kasutusel olid esimesed arvutid. Need lihtsustasid arvutamist, aga arvutite kasutamise aeg oli piiratud. Nii pidin ööde kaupa arvutusi tegema, aga minu jaoks oli see väga põnev ja see meeldis mulle.

Kui inimene vihkab seda, mida ta teeb, siis on see väga suur õnnetus. Meie kõigi heaolu sõltub üksteisest ja igaüks annab oma panuse ühiskonna ehitamisse. Kui inimene vihkab oma tööd, siis see võib negatiivselt mõjuda veel suuremale ringile inimestele.

Millise(d) soovituse(d) annaksid alustavale ametikaaslasele?

Armastage seda, mida te teete. See on kõige olulisem. Kui inimene on armunud, siis on seda kohe tunda. Ta on siis nii sümpaatne ja teeb kõike armastusega. Kui teed oma tööd armastusega, siis hakkavad ka teised seda kirega tegema. Kui tunned, et praegune töö ei ole hinge järgi, siis võta julgus kokku ja otsi endale teine töö.

Tööd otsides ei tohi lasta end eksitada. Vahel valitakse töö selle järgi, et see tundub prestiižne, aga lõpuks ollakse seal õnnetud ja kannatatakse.

Noortele inimestele ütlen, et tundke rõõmu sellest, et olete noored. Ärge mõelge ennast vanaks. Kõige hirmsam on see, kui noor inimene mõtleb ennast vanaks ja tähtsaks. Kui oled noor, siis ole noor, sest vana saab olla kaua aega.

Intervjuu Ene Ergmaga avaldati esmalt Tööinspektsiooni ajakirjas «Tööelu».