Milline mees on luuser?

Foto: Andres G. Adamson

Mis võib olla kõige suurem solvang looduse krooni (või lihtkeeles öeldud: mehe) suhtes? Eriti kui solvajaks on naine.

Meest ei löö rööpast välja isegi teda iseloomustavad mis tahes jälgid võrdlused loomariigist. Võib-olla ta hoopis vaimustub oma kaasa temperamendist. See ei ole ilmtingimata ka arvustus tema kogutud kapitali või meheuhkuse suuruse kohta.

Kõige rohkem solvab teda ükskõikne õlakehitus: „Luuser!“ Naine, pannes sellega risti oma mehele, on tegelikult kirjutanud alla enda kohtuotsuselegi, sest mehe esimene mõte on: „On see naine ikka mind väärt?“

Muidugi armastavad naised edukaid mehi. See on olnud nii läbi aegade. Ikka on olnud au sees kindlustatus: avar koobas, rikkalik söögilaud, rohkem orje, kõrged tiitlid, kuulsus ja autoriteet, mis sellega kaasas käib. Oleme kuulnud ütlust: kui mees pole 40. aastaks endale nime teinud, siis vaevalt tal see enam õnnestub. Ta on luuser.

Kusjuures paljudel on suur hulk alustatud projekte, mis kõik on ebaõnnestunud. Muidugi ei tunnista mees oma süüd selles. Ikka on süüdi kurjad jõud ja saatuse iroonia. Tõeline luuser ei ole selline hall kustunud silmavaatega ja kulunud ülikonnas mehike. Võib-olla saab ta selliseks oma elu eelõhtul.

Oma lootusrikka loometee alguses on ta lausa keevaliselt energiline, valmis jagama ja ülistama oma plaane, mis suuri asju ta kõik ette võtab ja kui palju tulu sellest saab. Kuid alati ei jätku tal jõudu ronida „ärimehe“ vaevalise trepi viimasele astmele. Kui ta jõuabki sinna, on sealt allatulekuks tihti üksainus samm.

Tõelist luuserit iseloomustab järgmine:

Ta leiab alati õigustusi oma ebaõnnele. Need on teda ümbritsevad karjeristid, mõjuvõimsate isikute pojakesed ning lihtsalt need, kes pole nii ausad ja targad kui tema, aga kellel lihtsalt veab.

Ta armastab seletada, milliseid kõrgusi oleks ta vallutanud, kui tal oleks vedanud. Siis, kui temalgi oleks olnud vanematelt saadud stardikapital või sõber riigikogus.

Ta kadestab neid teisi - edukamaid. Ta leiab alati nende juures vigu.

Ta ei oska planeerida isiklikku eelarvet ja raiskab tunduvalt rohkem, kui võib endale lubada. Ta on valmis laenama puudujääva raha kellelt tahes ja igasugustel tingimustel.

Tal on kalduvus läbimõtlemata tegudeks. Läheb kiirelt kaasa kõikvõimalike ettepanekutega „kerge raha teenimiseks“, on valmis oma raha kohe investeerima isegi kõige hämaramatesse ettevõtmistesse.

Kui ta räägib järjekordsest projektist, siis alustab unistustest, kuhu ta kõik selle teenitud kapitali raiskab, mis nüüd kohe-kohe voolama hakkab. Projekti käivitamise raskused, selle arendamine ja isegi oletatav krahh ei huvita luuserit. Seda lihtsalt ei juhtu. Ta on unistaja.

Tema firmaloosung on „Kas siis mina olin süüdi?!“

Ikka oli küll. Krooniline ebaõnn on tasu rumaluse, kergemeelsuse, laiskuse tõsist tööd teha ja veel paljude mittetegemiste eest. Üks kord on juhus, kaks korda - seaduspärasus, kolm korda – süsteem.

Mida siis aga arvata mehest, kes ei unistagi miljonitest, kes teeb iga päev lihtsat tööd, libistab õhtuti õlut, elab kaasa oma lemmikmeeskonnale, kogub raha kasutatud sõiduki jaoks ja maksab nurisemata korteriliisingut? Kas see tavaline mees on luuser?

Paradoksaalne, aga ei ole. Lihtsalt tema unistused ja saavutused on saanud kokku ühel tasandil. Tal on hea omadus mitte tüüdata naist kõnelustega maailma ebatäiuslikkusest või kuidas seesama maailm ei oska hinnata tema andeid. Tavaliselt ei ole tal pretensioone oma naisele, ta pole kunagi fotomodellist unistanud. Ta ei fantaseeri ülisuurtest sissetulekutest ega anna naisele alust illusioonideks, mis võivad lõpuks armutult puruneda. Ta ei valmista pettumust ja selles ongi tema võlu.

Mida siis teha? Kas käia suures kaares mööda unistajatest ja ettevõtlikest meestest, kel on julgust hakata oma unistusi realiseerima? Muidugi mitte!

Kuigi kaunis illusioon on alati parem julmast tõelisusest, peab naisel olema julgust ja oskust näha luuserit nende meeste hulgas, kes on ambitsioonikad ja tõepoolest teevad tegusid.

Atraktiivne kaunitar satub kindlasti selliste meeste piiramisrõngasse, kes kaunitari jälitades on sõnades valmis vallutama ka kõige kõrgemaid ja üle jõu käivaid positsioone. Iseasi, kuidas see neil õnnestub.

Vahel peab tark, tugev ja vastutustundlik naine sekkuma ja õigel ajal andma luuserile obaduse, mis võib ta viia kõrgemale orbiidile. Võib-olla poleks selliste naiste sekkumisteta olnudki maailmal ei Mozarti surematuid teoseid ega Bulgakovi „Meistrit ja Margaritat“. Ja veel palju muid rikkusi.

Teatavasti peab ju iga suure mehe selja taga seisma alati suur naine.