Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Uueveski – elu looduse rüpes kesklinna külje all

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
1930. aastatel pulbitses Uueveski basseinide ümber tõeline rannamelu. | FOTO: Viljandi muuseumi fotokogu

​Uueveski linnaosa kohta on esimese hooga raske midagi põhjapanevat öelda. Linna südamega seljakuti olev kant ongi pinnapealsele inimesele kõik üks mõnus kesklinn.

Keskuse hüvedest vaid kiviviske kaugusel asumist nimetavad Uueveski elanikud ka üheks linnaosa trumbiks. Kõlama jääb siiski kirjeldus, et see on üks tõeliselt turvaline, rahulik ja looduskaunis paik. Justkui oled linnas, ja samas nagu pole kah.

Tiina Parre | FOTO: Erakogu

TIINA PARRE,
Viljandi muuseumi fotokogu kuraator

Mina asusin Uueveski linnaossa elama 1960. aastal, sest isa ehitatud maja oli sissekolimiseks valmis – varem elasime Lossi tänav 37 maja korteris. Käisin siis lasteaia viimases rühmas.

Uues elukohas avardus mängumaa ikka tunduvalt – enne piirdus see maja kõrval oleva pargiga. Põhiline tegevuskoht oli Uueveski org praeguse Kaevumäe ümbruses. Sel ajal olid orus veel lehmad. Meile, lastele, meeldis end mäest alla veeretada. Püüdsime lehmakooke vältida, aga vahel see ei õnnestunud...

Uueveski oja sügavamates kohtades õppisime ujuma. Turnisime puude otsas ja «sõitsime» sillaga – vahtisime sillal istudes vett, et tekiks liikumise efekt.

Kösti poole minnes oli oja ääres suuremat sorti kivihunnik, kus omal ajal mängisime tihti tagaajamist. Kõige laiema kivi peal hüppasime hüppenööriga või mängisime kodu. Seal lähedal oli tavaliselt rohuga maiustamas kaks aiandi hobust, neid me veidi pelgasime.

Mis seal salata, seal said tehtud ka esimesed suitsud: toppisime kuivanud takja või mõne putke varre sisse heinasodi ja panime siis põlema...

Suuremaks saades hakkasime mööda oja matkama. Tahtsime näha, kust oja tuleb. Vahepeal oli muidugi tarvis ojast väljuda, sest osa kohti ei kannatanud jalgupidi vees olemist. Jõudsime Uueveski basseinideni ja veel kaugemale. Pärast kümnendat eluaastat veetsimegi palju aega Uueveski basseinide juures.

Mängudest mäletan pätti ja politseid, mädamuna, kapsapead, keksu, nuga...

Uueveski org oli tänuväärne ajaveetmiskoht talvelgi – algul kelgutamis- ja edaspidi ka suusatamispaigana. Ning ikka käis jääkatte paksuse proovimine. Eks tulnud ette ka sissekukkumisi.

1960. aastatel näidati telekas India filme ja nägime, kuidas käruga pruute sõidutati. Ajasime meiegi siis oma aiakärud välja ja tegime tänavatel sõite.

Meelde on jäänud veel oru kaldal toimunud ühised jaaniõhtud pillimängu ja lauluga.

1989. aastal kolisin perega Paalalinna, kuid 2012. aastast olen taas Uueveski elanik. Selle linnaosa puhul meeldib mulle rohelus. Palju on puiesteid ja laiu mururibasid sõiduteede ääres.  Viis kuni kümme minutit jalutuskäiku ja oled Uueveski orus, kus on roheluses jalutusrajad, kena paisjärv, basseinid. Siin on suhteliselt vaikne ja rahulik. Boonuseks on mõnus, suhteliselt väike Uueveski Konsum – ei pea traavima suures marketis.

Paljud inimesed tegelevad siin suviti aianduse ning talvekütuse varumise ja paigutamisega, tihti on muruniidukite hääli kuulda. Ja muidugi need suvised grillilõhnad...

Naabrid ikka suhtlevad omavahel. Olenevalt sõpruse astmest käiakse ka üksteisel külas. Aga üldiselt käib tegevus rohkem oma aias ja oma perega.

Madis Agur | FOTO: Erakogu

MADIS AGUR,
tehase juht

Olen elanud Uueveskil aastast 2003. Olin juhuse tahtel üks esimestest nii-öelda uusarendusel kaasalööjatest, vahetult enne eelmist ehitusbuumi.

Asukoht Uueveski oru kaldal ei leia Viljandis võrreldavat. Kasvasin üles Paalalinnas, korteris. Juba lapsena tundus aga Uueveski kant kuidagi ahvatlev oma basseinide ja maaolustikuga. Ujumiseks eelistasime Paala järvele sageli just Uueveski basseine. Sinna sai jalutatud, joostud või vändatud Erekaga. Sel ajal oli muidugi rohi rohelisem ja nii edasi, kuid päris kindlasti oli basseini äär rahvast täis ja elu kees.

Et elan Kullamäe tänaval kohe Kullamäe kõrval, oli pärast raamatu «Kullamäe lood» ilmumist miskipärast aeg-ajalt mäe otsas näha nina maas ringi käivaid ja varbaga mulda toksivaid poisikesi. Eks see kuld olnud, mida sealt leida püüti. Mina ei ole sealt varandust leidnud ja pole ka otsinud, sest varandus ei peitu aaretes ega kullas, vaid pigem inimestes ja lähedastes, looduses ja rahus.

Suurima plussina julgen Uueveski puhul välja tuua erakordselt vaikse ja rahuliku elukeskkonna. Viljandi on ju pisike, seega oleme distantsilt kesklinnas, kuid aknast välja vaadates või õues olles võib sageli unustada, et oleme linnas. Vaikus ja rahu. Ja reipalt kesklinna astudes on vahemaa kõigest 10-15 minutit. Mõnikord on ainus müra see, mida ise parasjagu tekitad.

Kord olid meil külas inimesed Tallinnast. Pühapäeva hommikul pärast ärkamist tuli Tallinnast pärit mees terrassilt tagasi tuppa ja küsis suuri silmi, kas midagi on juhtunud. Minu küsimusele, mis peaks olema juhtunud, vastas ta: «Kas päriselt ongi nii vaikne? Et nagu mitte midagi ei ulu, unda ega mürise?» Mõnele võib vaikus olla hirmutav.

Tulevikus, ja loodan, et lähitulevikus, saab Uueveski ja selle suurepärane org tagasi oma atraktiivsuse basseinide ja kauni loodusega puhkepaigana. Loodan, et org saab sileda ja kuiva ning ehk ka valgustatud jalgraja, mis suurendab piirkonna miljööväärtust veelgi. Samuti saaksid ümberkaudsed lemmikloomaomanikud, tervisesportlased ja teised aktiivsed inimesed fantastiliselt kauni ja korrastatud roheala. Igapäevase sörkija ja koerajalutajana mõtlen enim just Uueveski oru korrasolekust.

On tore jälgida, kuidas Uueveski elanikkond kasvab ja ühtlasi nooreneb. Noored pered toovad uut hingamist ka vanadesse majadesse. Uueveski ei ole vanakeste elupaik, üha rohkem kohtab siinseil tänavail titekärusid lükkavaid noori emasid.

Uueveskilane on sõbralik ja rahumeelne, töökas ja aktiivne, sõltumata east ja elukutsest. Uueveski annab lastele võimaluse viibida päris maailmas, päris looduse keskel, ilma nutiseadmeta, mängides päris mänge, mitte kaubanduskeskustes hängides. Naabriga saab suhelda vahetult. Üle aia saab jagada grillilt tulnud toitu või hästi välja kukkunud pirukaid. Uueveski on parim paik Viljandis – igal juhul!

Lee Reinula | FOTO: Erakogu

LEE REINULA,
moedisainer

Olin just paar aastat tagasi põhjapoolsest provintsist Viljandisse kolinud ja üritasin üles leida kusagil väga segase tänavaskeemiga aedlinnas tuba üürivat tuttavat. Sinna jõudsin kuidagimoodi 157 korda teed küsides ja sealt ära sõites eksisin ka ära. Saatuse vingerpuss on aga selles, et too erilises ja uskumatult keerulises geograafilises punktis asuv maja on aias, mis on nurkapidi koos minu praeguse elukohaga.

Elame Uueveskil nüüdseks juba 15 aastat. Enne seda olime tosin aastat Männimäel. Seal tundus, et elukoht on miljonivaatega – järveäärsel kõrgel kaldal Huntaugu nõlval on ikka tõesti ilu nii, et võtab jalad nõrgaks –, aga Viljandis on paiku, mis on mõnusamadki veel. Ülejärvevaatega on päris keeruline konkureerida, aga need tunduvalt kammerlikumad noodid, mida pakub Uueveski org oma maastiku ja veega, on mõnusalt koduseks saanud. Tõenäoliselt olen ma hinges ikka paras tšuhnaa ja Baaba-Jagaa, et end metsa vahel hästi tunnen.

Just selline see Uueveski minu jaoks on. Peaaegu nagu anekdoodis kirjeldatud eestlase ideaalne elukoht. Linna servas, keset metsa, mere ääres (vesi iseenesest kvalifitseerub iga kujul, eks?) ja künka peal. Lisaks eelmisel Eesti ajal alustatud võimas pärnaallee alla orgu, kuhu oleks pidanud sisemaa kuurort tekkima.

Vaadake vaid neid vanu pilte Uueveski orust ja seda rahvahulka, kes seal suve nautimas käis! Kahju, et see plaan sõja tulles katki jäi. Praegu, kui lähen Uueveski orgu Peetrimõisa tee poolt, jääb Veskijärve keskele üks saar. Juba ammu, kohe ikka päris algul, kui hakkasime siin kandis ringi jalutama, tuli meile meelde «Naksitrallide» film, mille linnavaated on ju puhas Viljandi vanalinn. Ja see saar.... Ei olnud vaja kaua mõelda, mida see saar meenutab. See ongi Kassisaar! Ja mõtted Naksi­trallide teemapargist pole seniajani kadunud...

Ma liigun Uueveskil tihti, eriti marsruudil oma kodu – trepid – metsapark. Ja ma pole ainus. Pärast treppide korrastamist on seal veelgi rohkem rahvast ennast tuulutamas või koeraga tiiru tegemas. See paik, mida suure tee pealt näha pole, on mulle täiesti hindamatu. Tavaliselt on siin väga vaikne, vaid linnud laulavad. Saadki ennast kas või pooleks tunniks loodusesse jalutada, kui on vaja tööst kangeid konte sirutada.

Mis vaikusse puutub, siis hoidku kõigevägevam kohalikke selliste uute naabrite eest, kes on harjunud «Weekendi»-laadsete kärarikaste õhusaastajatega. Uueka võlu on vaikus.

Naabreid on meil siin oma suure krundi ümber olnud omajagu ja mina küll ei saa öelda, et naabrivalve tööta jääb. See on selline heas mõttes silma peal hoidmine: mul on turvaline olla.

Et mul on kodukontor ja suurema osa ajast olengi siin mäe peal metsa sees, näen ja märkan nii mõndagi. Selline seljad-koos-tunne on, kui näed kogu päeva jooksul peaaegu kõiki üleaedseid toimetamas, aias kohvi joomas või lihtsalt naati tapmas. Mõnus ja kodune on siin. Isegi naabrimehe järjekordse naissoo pihta suunatud anekdoodi kuulad ära ja mugistad törtsu naeru.

FAKTE AJALOOST

Uueveski linnajao esimesed aastad

1920 – sinna antakse esimesed ehituskrundid

1922 – esimesed elanikud kolivad Uuslinna hoonetesse Lossi, Tallinna ja Uue tänava vahel

1925 – istutatakse Maramaa puiestee puud

1926 – ehitustegevus on jõudnud Uueveski oru veeruni

1927 – Uueveski tänavate äärde istutatakse pärnad

1929 – algab basseinide ehitus

1931 – Uuest tänavast põhja poole antakse välja veel 54 ehituskrunti

Allikas: Viljandi muuseum

KÖSTI VESKI

Vaade Kösti veskile möödunud sajandi esimesel kümnendil. | FOTO: Viljandi muuseumi fotokogu

Esimesed teated seal asunud Kastriveski kohta ulatuvad 1540. aastasse.

Veskihooned ehitati 1841. aastal ja veskit pidas kooliõpetaja poeg Alfred Käärik.

Vaade Kösti veskile tänapäeval. | FOTO: Marko Saarm

Veski sisseseade oli tollal kõigiti moodne ja ajakohane nii vilja jahvatamiseks kui ka villa ümbertöötamiseks.

Jahuveskis olid peale harilike jahukivide moodsad püülivaltsid ja teised masinad, mis võimaldasid toota hea kvaliteediga saadusi. Nii valmistas Käärik Kösti veskis näiteks ka kama.

Pärast Teist maailmasõda paiknes Köstis ETKVL-i kohvitööstus.

Allikas: Viljandi muuseum

Kohta, kus praegu on Lastepark, ehitati 1907. aastal hipodroom. Foto pärineb 1910. aastatest. / Viljandi muuseumi fotokogu

LASTEPARK

Rahvasuus ka kiigepargi ja purskkaevude pargina tuntud ala Uue tänava servas oli enne Esimest maailmasõda mõisnike võiduajamise plats. Tribüüni ja restoraniga hipodroom rajati sinna 1907. aastal. Seal leidsid aset hobuste takistus-, jahi-, vigur- ja kiirussõidud ning juba 1904. aasta augustis peeti sealsamas ka Viljandi esimesed ratsavõistlused.

Lastepark / Marko Saarm

1945. aastal rajati hipodroomi asemele Pioneeride park ja 1959. aastal see rekonstrueeriti. Pargi kaunistamiseks lõi Viljandimaalt pärit skulptor Aino Tõnisson-Sepp kolm lastepärast graniitskulptuuri «Noor tehnik», «Hülged» ja «Noor naturalist». Need valmisid 1962. ja 1963. aastal.

16. juulil 1982 avati selles pargis värvilised purskkaevud, mille projekteeris Aleksander Loginov. Pärast väikest vaheaega sai 2005. aasta suvel taas värvidemängu jälgida, kuid 2014. aasta juulis purskkaevud suure veekulu tõttu suleti.

Allikas: Viljandi muuseum

1930. aastatel pulbitses Uueveski basseinide ümber tõeline rannamelu. | FOTO: Viljandi muuseumi fotokogu

UUEVESKI SUVITUSORG JA SUPELBASSEINID

Uueveski maastikukaitseala hõlmab Viljandi ürgorgu suubuva Sakala kõrgustiku ürgoru. Orus on Uueveski paisjärv ja voolab Uueveski ehk Kösti oja.

Orgu rajatud basseinide ääres on viljandlased alati puhata armastanud. Praegu tehakse seda küll vähem, kuid oli aegu, mil soojadel suvepäevadel seal elu kihas. Kohalikud supelsaksad valisid 1932. aasta juulis koguni Uueveski missi. Žüriis oli mehi igast rahvakihist: rätsepad, kingsepad, lihunikud ja muud ausad ametnikud. Seltskond oli kogunenud esimese basseini juurde mäenõlvakule, kuna missikandidaadid astusid kui kolm graatsiat vastaskaldalt supeltrikoos ja ilma laste ujumisbasseini. Publiku maitse kohaselt olid missid väga vormiküllased. Kui nad basseini laskusid, tõusnud vesi kohe kolme jala võrra…

Uueveski basseinide juures suurt rannamelu enam pole, aga selles kaunis paigas käiakse tihti niisama jalutamas ja puhkamas. | FOTO: Marko Saarm

Musta tee pool paiknenud puhkealaga tekkisid aga omandivaidlused ning eramaale jäänud bassein lõhuti 1932. aasta juulis.

Uueveski puhkekompleks rajati Uueveski ojale taas aastal 1933 linnapea August Maramaa eestvedamisel. Vesiväravad suleti ja vesi hakkas basseine täitma juunis. Nädalalõppudel korraldati nende ääres suvemuusika kontserte. 1960. aastate lõpul asendati puidust basseinipiirded betoonivaluga.

Allikas: Viljandi muuseum

LILLI SUBURGI KOOLIMAJA

Lilli Suburgi tütarlastekooli hoone 1957. aastal. / Viljandi muuseumi fotokogu

Uueveski tee 3, kohe praeguse Kesklinna kooli külje alla jäävas pisikeses puithoones oli tegutses kunagi tütarlaste kool. Oma kooli tõi 1885. aastal Pärnust sinna Carolin (Lilli) Suburg  (1841–1923) Andres Renniti soovitusel.

Lilli Suburgi tütarlastekooli hoone 1957. aastal. Nagu näha pildilt, on see säilinud peaaegu muutumatuna. / Marko Saarm

1892. aastaks oli koolist kasvanud 5-klassiline progümnaasium ning 3-klassiline ja 5-aastane saksakeelne algkool koos pansionaadiga. Kool lõpetas majanduslike raskuste tõttu tegevuse 1898. aastal.

Lilli Suburg, muide, hakkas Viljandis välja andma ka naisteajakiri Linda, mille esimene number ilmus 15. oktoobril 1887.

Allikas: Viljandi muuseum

Tagasi üles