Noore doktori unistus rabalaibast elab visalt edasi

Riidejäänustest vabastatud Rabivere rabalaip Tartus teadlaste uurimislaual. Surnukeha maeti hiljem ümber Annemõisa väljale Peetri kalmistule. Naise riideid ning tema juurest leitud münti ja sõlge saab näha ERMis.

FOTO: Eesti Rahva Muuseumi kogu

Üle 80 aasta on möödas päevast, mil Raplamaalt Rabivere rabast leiti mõnesaja aasta eest surnud naise maised jäänused. Hiljuti sellekohase doktoritöö kaitsnud Pikne Kama loodab, et ehk annavad meie sood või rabad välja veel mõne sellise kadunukese.

Kaheksakümmend üks aastat tagasi, 1936. aasta 25. märtsil märkasid Rabivere raba serval turba­kraavi kaevavad mehed, et kraavist paistavad kellegi jalad. Esialgsest kohkumisest üle saanud, kaevati edasi ning peagi tuli turba seest välja naisterahva laip.

FOTO: Graafika: Artur Kuus

Kuna mumifitseerunud surnukeha oli hästi säilinud ning sel olid veel riidedki seljas, arvasid töölised, et küllap on tegu mõne lähimineviku roima õnnetu ohvriga, ning leiust teavitati politseid. 

Õnneks taipasid korrakaitsjad, et laip võib pärineda hoopis kaugemast ajast ning asjast anti teada Tartu ülikooli arheoloogidele. Ning õigusega: laiba kõrvalt leiti 1667. aastal vermitud münt, mis annab tunnistust, et surnukeha võis turbas lebada juba 17. sajandi lõpust või 18. sajandi algusest.

Surnukehale meisterdati Hageris kirst ning see toimetati Tartusse. Laipa uuriti põhjalikult vanas anatoomikumis, kuid kahjuks pole uuringute protokoll säilinud. Säilinud pole ka surnukeha ise, mis maeti ümber Annemõisa väljale Peetri kalmistule. Küll on alles ning Eesti Rahva Muuseumis eksponeeritud münt, naise riided ning rinnalt leitud sõlg.

Rabivere rabalaibast ei saadud mõistagi üle ega ümber ka läinud kolmapäeval Tartu ülikooli senati saalis, kus noor teadlane Pikne Kama kaitses arheoloogilisi ja folkloorseid allikaid põimiva doktoritöö inimjäänustest märgaladel. 

Et vastavaid arheoloogilisi allikaid napib, polnudki antud teemat Eestis varem teaduslikult püstitatud, kuid 29-aastane Kama lisas uurimusse folkloorse mõõtme ning see tegi pildi märksa suuremaks ja põnevamaks.

Soised välitööd

Kümne aasta eest ülikooli arheoloogiat õppima asunud noormees hakkas folkloristikat oma eriala huvides ära kasutama juba üsna stuudiumi alguses Heiki Valgu juhendamisel ja julgustusel. Tegelikult kasutavad arheoloogid Kama sõnul folkloori andmeid päris palju, eriti koha- ja nimepärimust. Näiteks enamik Lõuna-Eesti linnamägedest on leitud kohapärimuse põhjal.

Ka tõsisem huvi rabalaipade vastu kasvas Kamal välja just folkloristikast, nimelt matuseteemalisest regilaulutüübist «Poisi ja neiu matus». Selles üle Eesti levinud laulutüübis kirjeldatakse seda, kuidas poiss maetakse rabasse või sohu ning tema haual käivad karud ja muud metselajad, neiu leiab aga viimse puhkepaiga kirikaias ning tema haual õitsevad lilled ja seal käivad kuningad ja emandad.

Inimesi, kes ei käinud kirikus ega armulaual, ei tohtinud kirikaeda matta, sellised tuli viia sohu, ütlevad rootsiaegsed allikad.

«Need laulud inspireerisid mind küsima, kas ka mujal folklooris on andmeid rabasse matmise kohta ja milline on Eesti vastav arheoloogiline andmestik, ning ehk õnnestub neid kaht siduda,» selgitas Kama oma uurimistöö sisu.

Järgmise sammuna süvenes Kama kohapärimuse uurimisse. Kui regilaul on väga üldine ja samad lauluread esinevad üle Eesti, siis kohapärimus viitab otse mingile konkreetsele paigale. 

Nii selekteeris arheoloog välja 15 võimalusterohkena näivat sood või raba, mille kohta leidub teateid, et sinna on kunagi maetud või sinna on uppunud inimesi. Samuti on folkloorist andmeid – mille kohta ei ole arheoloogilist dokumentatsiooni –, et siit-sealt on soodest leitud ka inimjäänuseid.

Koos mõne kolleegiga käis Pikne Kama need viisteist märgala läbi, lootuses leida uut arheoloogilist materjali, ennekõike mõistagi oli teadlaste soov sattuda peale ehtsale rabalaibale. Paraku jäädi kõikjal tühjade kätega, kuid sellest hoolimata pole Kama pettunud. 

«Nägin reaalselt, millised need kohad on, ning nägin, et soos kaevamine pole nii raske, kui tundub. Maod ega metsloomad meid ei rünnanud ja keegi uppumisohtu ei sattunud,» muigas vastne doktor.

Rabalaipade põhiliste leiukohtadena teatakse Taanit ja Rootsit, aga neid on välja tulnud ka Inglismaalt, Iirimaalt, Põhja-Saksamaalt ja Poolast. 

Kama loodab, et tema töö tulemusel vaadeldaks seda areaali laiemalt, sest ka Rabivere naise puhul nähtub, et laip oli turbasse maetud teadlikult: see oli selili, käed kõrval. Maa peale jäänud koolnu oleks metsloomad ja linnud nahka pistnud, laukasse uppumise korral lagunenuks laip lõpuks lihtsalt ära.

Kirst keset raba

Lisaks Rabivere rabale on üksikuid inimjäänuseid päevavalgele tulnud siit-sealt mujaltki märgaladelt, kuid paraku pole nende kontekst täpselt teada ning suuri järeldusi nende põhjal teha ei saa. 

Pikne Kama välitöödel Võrumaal Hatasoos. Pärimuse järgi olevat sinna maetud inimesi, kelle oigamistki võib veel vahel kuulda.

FOTO: Tuuli Kurisoo

Samuti sattus Kama peale kahele väga põnevale teatele ammustest ajalehtedest: 1890. aastal kirjutas Valgus, kuidas karjapoisid olla leidnud Valgamaalt rabast kirstu ja selle sees naise, 1940. aastal andis aga Uus-Eesti teada, et Viljandimaal Paenastis olla rabast leitud naise surnukeha, mis arvati kuuluvat kolmteist aastat varem kadunuks jäänud tüdrukule.

Pikne Kama julgeb aga oletada, et tegelikult võivad need väidetavad rabalaibad moodustada ühe mustri Rabivere laibaga – vahest maetigi sel ajal (17. sajandil) mõned naised millegipärast sohu. 

Oletusele annavad tuge rootsiaegsed kirjalikud allikad, mille kohaselt ei tohtinud inimesi, kes ei käinud kirikus ega armulaual, kirikaeda matta, sellised tuli viia sohu. «Võimalik, et «Poisi ja neiu matuse» regilaulutüüp kajastab ka seda aega,» märkis Kama.

Noor teadlane pole veel otsustanud, mil moel ta selle teemaga edasi läheb, kuid hiljuti Valga muuseumi direktorina ametisse asunult kavatseb ta lähimas tulevikus aktiivsest teadlaseelust pisut puhata. 

Küll elab ta kaasa neile arheoloogidele, kes tahavad rabalaipade leidmisega õnne katsuda. «Nagu ütlesin ka kaitsmisel – minu suur unistus on, et Eestis tuleks lõpuks jälle mõni rabalaip välja,» muheles Kama.

Aga mida kõneleb pärimus tolle Rabivere naise kohta: kes ta võis olla ja miks puhkasid tema maised jäänused just rabas? Pikne Kama sõnul on sealtkandist üles kirjutatud kaks sellekohast narratiivi. 

Esimese järgi elanud sealkandis üks naine, kes armastanud üle raba kõrtsis joomas ja prassimas käia. See aga ei meeldinud tema mehele, kes olla naise ära tapnud ja sohu uputanud. Või siis olla naine ise tagasiteel koju laukasse uppunud.

Teine pärimus räägib aga Truuta-nimelisest neiust, kes oli end õnnetu armastuse pärast rabaserval üles poonud. Et enesetapjaid ei tohtinud kirikaeda matta, leidnudki Truuta viimase puhkepaiga rabasse kaevatud hauas.

Kaitstud doktoritöö

  • Pikne Kama, «Arheoloogiliste ja folkloorsete allikate kooskasutusvõimalused: inimjäänused märgaladel».
  • Juhendajad: Heiki Valk, Ester Oras (mõlemad Tartu ülikool) ja Christina Fredengren (Stockholmi ülikool).

KOMMENTAAR

/ Foto

FOTO: Margus Ansu

Doktoritöö oponent Ergo-Hart Västrik

Arheoloogia- ja rahvaluuleallikate kooskasutamine kuulub kindlalt Eesti arheoloogide töövõtete hulka ja suuri teeneid selle suuna arendamisel on Pikne Kama juhendajal Heiki Valgul.

Kui pidada silmas siinset uurimistraditsiooni, on Pikne Kama doktoritöö aga samm edasi, sest autor käsitleb süsteemselt ja metoodiliselt nende kahe allikaliigi koos- ja ristkasutamise võimalusi. Samuti on vaatluse all probleemid, mis sedalaadi lähenemisel võivad tekkida.

Kama töö näitab veenvalt, et arheoloogiliste ja folkloristlike allikate kombineerimine on perspektiivikas ning edasiviiv mõlema eriala jaoks. See on hea näide valdkondadevahelisest uurimistööst, mille tulemus on uus teadmine, mida pole võimalik saavutada üksnes ühe distsipliini raames.

Tagasi üles