Tudengid tõid hooldekodusse päikest ja pisaraid

Tudengite projekt aitas Pärsti hooldekodu elanikel rutiinist välja tulla ning tõi sära silmadesse. Pildil esiplaanil vasakult hooldekodu elanik Antonina, tudengid Kristiina Mammutov, Mare Poopuu, Liis Loos, hooldekodu elanik Heterle, tudeng Madli Põldoja ja taks Ronja. Foto: Marko Saarm

Eelmine nädal oli Pärsti pansionaadi elanikele pisut teistsugune. Neile olid külla tulnud tudengid Tallinnast ja Viljandist, kellega koos sai viktoriinil osaleda, jutustada eluolust ja musitseerida.

Tallinna ülikooli tudengid Madli Põldoja, Liis Loos, Kristiina Mammutov ja Mare Poopuu korraldasid Pärsti pansionaadis üliõpilaste kohustuslikku projekti Erialaselt Lõimuv Uuendus.

«Kuna suurem osa meist töötab peamiselt lastega, siis me ei ole eakatega kokku puutunud ja seepärast otsustasime elamusrohket päeva just vanuritele pakkuda,» rääkis sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse magistrant Madli Põldoja.

Elamuspäevi napib

Tudengid valisid teadlikult väiksema hooldekodu, sest suuremates on juba rohkesti programme. «Näiteks Tartu hooldekodus käib väga palju esinejaid ning korraldatakse hoolitsuspäevi pediküüri, maniküüri ja massaažiga. Otsustasime külastada mõnd väiksemat hooldekodu, kuhu võib-olla nii palju ei jõuta,» selgitas Põldoja.

Seda, et Pärsti hooldekodus on niisuguseid erisündmusi vähe, kinnitas ka Pärsti pansionaadi juhataja Erika Kiviloo. «Siin on meil päevad muidu üksluised ja külalisi käib harva. Seepärast on eriti tore, kui on heategijaid, kes siia elevust, head tuju ja liikumist toovad. Siinsed elanikud on selle üle väga rõõmsad ja võtavad kõik kahe käega vastu.»

Päev pansionaadis algas suure tutvumisringi ja viktoriiniga, jätkus muusikaprogrammiga ning lõppes vestlusringiga. Viktoriinis küsiti fakte Viljandi kohta ning anti nuputamiseks vanasõnu. Viimaseid tundsid hooldekodu elanikud paremini.

«Seda on ikka näha, et nad tahavad vestelda ja kas või igapäevastest asjadest rääkida,» nentis Mare Poopuu. «Muusika meeldis neile eriti. Nad küsisid isegi lisalaule. Muidugi on neil lapsed ja koerad ka ühed lemmikud,» lisas Põld­oja.

Hooldekodu elanikud kinkisid tudengitele enda meisterdatud kaardid. «Nad kiitsid väga, et neil on parim tegevusjuhendaja. Ta pidavat väga äge olema, seda nad rõhutasid,» ütles Põldoja.

Tallinna ülikooli tudengite projekt kandis pealkirja «Päev täis päikest», mis sümboliseerib vastastikust rõõmu. «Ma mõtlesin, et äkki pakume meie neile päeva täis päikest, sest nemad pakkusid seda meile samamoodi. See aura ja elukogemus, mis me neilt saime, on täiuslik,» rääkis Poopuu.

Kõik neli tudengit nentisid, et võiksid sellist üritust veel korraldada ning julgustasid seda tegema ka teisi.

Kas uus traditsioon?

Muusikaprogrammi esitasid Viljandi kultuuriakadeemia koolimuusika esimese kursuse tudengid Henri Lohk, Laura Schwede, Marieta Mõttus-Asson ja Jürgen Järvepõld.

Henri Lohk rääkis, et kui kooli osakonnajuhataja sellise üleskutsega kirja saatis, siis tema reageeris esimesena. Talle tundus see huvitava väljakutsena. «Esiteks on see uus kogemus, sest ma ei ole hooldekodus varem esinenud. Teiseks lootsin, et minuga tuleb veel kaasa inimesi, kellega rohkem ühte sulada.»

Kui esialgu oli esinemiseks ette valmistatud viis lugu, siis lõpuks mängiti paar lisalugugi. «Ühel proual tuli pisar silma. Kui temalt küsiti, et kuidas tal on, siis ta vastas, et väga hästi. Ju oli see siis ikka õnnepisar ja tal oli hea meel. Kõigil oli sära silmades,» kirjeldas Schwede.

Lohk märkis, et kõige rohkem heameelt tõi see, et inimestes oli näha siirast rõõmu ja nad laulsid kaasa. «Siinsed elanikud haakusid ja tundsid huvi. See tegi südame soojaks ja tekitas tahtmise siia tagasi tulla.» Nii ei eitanudki Lohk, et pansionaadis külas käimisest võib saada uus traditsioon.

Schwede märkis, et lisaks kogemusele pani külastus elu üle mõtlema. «Muidu sa ei mõtleks nii palju perekonna ja vanavanemate peale. Siinsetega kohtumine pani sellele ka mõtlema, aga see ei ole kindlasti negatiivne.»