Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

69-aastane Valentina leiab endiselt jaksu käia varjupaigas koeri jalutamas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Õismäe proua Valentina Kattai käib võimalusel iga nädal Paljassaares lemmikloomade varjupaigas koertega jalutamas. | FOTO: Mihkel Maripuu

Õismäel elav vanaproua sõidab vähemalt korra või kaks nädalas umbes tunnikese, et jõuda Tallinna loomade varjupaika, seal pisut mõne koeraga jalutada ja siis sõita sama tee koju tagasi.

Esimesel neljal korral oli Valentina Kattai kaaslaseks laika moodi koer Vesta, naise sõnul selline jahikoera tüüpi. Hiljut sai Vesta aga päris koju. Loomulikult on Valentinal selle üle hea meel, et koerakesel nüüd oma kodu. «Aga pisut on kahju ka, sõbrannast jäin ilma,» ütles ta.

Valentina ei valinud Vestat ise jalutamiseks välja, seda tegi varjupaiga personal, kes vaatab vastavalt inimese võimekusele, milline koer tollele sobiks, kas noorem vanem, ärksam või rahulikum.

Valentina klapib aga hästi ka praeguse koera Huntikuga, kes on poole sääre kõrgune ja põhiliselt valget värvi, sekka viskab ka musti täppe ning laike. Huntik on naise sõnul jälitaja, nii kui Valentina pingile istus oli Huntik kohe krapsti tema kõrval ja valmis paisid ning massaaži vastu võtma ja laulmist kuulama – sest just seda vanaproua oma jalutuskaaslastele pakub. «Neile väga meeldib tähelepanu ja ma püüan seda neile igal võimalusel pakkuda,» ütles ta.

Tee varjupaika

Seda, kuidas loomad varjupaika satuvad, teame me kõik. Kuidas leiab aga üks aktiivne proua sinna tee? Valentinale rääkis varjupaigas käisime võimalusest naabrinaine, tema otsis välja kuhu ja millal saab minna ja nii võttiski Valentina selle tee ette.

«Ma elan üksi ja muidu polegi muud teha kui kodus telekat vaadata ja voodi ning köögi vahet kulgeda,» ütles ta. Valentinal on endal korra elus koer olnud, taks. Tema suri juba viis aastat tagasi olles 17-aastane. Seda koera võttis naine kui oma poega, ilmselt sealt on ka see suur koeraarmastus hinge jäänud.

Valentina ja Hundik tunnevad mõlemad jalutuskäigust suurt mõnu. Foto: Mihkel Maripuu | FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Hiljuti kinkisid sõbrad talle aga kassi, samuti hoiupaigast võetud. «Kass on minusse nii kiindunud, et ei lähe isegi uksest ega aknast välja, kui need lahti on,» ütles ta. Valentina ostis Agafia-nimelisele kassile isegi traksid ja rihma, et temaga jalutama minna, aga nagu kasside puhul tavaliselt kombeks, siis ega nad sellele väga ei allu.

Õnneks tõid sõbrad talle vanema kassi, mitte poja, sest Valentina kardab kõige rohkem, et tema vanuse juures võib loom ühel päeval üksi jääda. Kassi üle on tal küll väga hea meel, aga tunneb ise, et on siiski koera inimene. Uut koera Valentina võtma ei kipu, seda nii enda ea pärast kui ka kassi pärast, kes väga teiste loomade seltskonda ei taha. «Iseloomuga kass, aga peremeest armastab,» kinnitas naine.

Reklaam teistele

Valentina on küll rääkinud oma tuttavatele, et tema niimoodi jalutamas käib, aga temaga liitunud veel keegi pole. Naise sõnul mõjub kogu jalutuskäik lihtsalt suurepäraselt. «Juba hommikul ärgates, kui tean, et saan koeraga täna jalutama minna, on tuju palju parem,» sõnas ta. Ta teeb jalutades alati suure ringi, sest nii laeb ta energiat. «Need vaated ja mereõhk – tunnen nii emotsionaalselt kui füüsiliselt ennast kohe palju paremini. Minu jaoks on jalutamise päev pidupäev,» ütles ta.

Valentina küll täpselt ei tea, kui vana Hundik on, aga igatahes energiat ja särtsu koeral jagub. Foto: Mihkel Maripuu | FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Praegu käib pea seitsmekümne aastane proua koertega jalutamas kord kuni kaks nädalas, olenevalt ilmast. Edasi-tagasi sõidu peale kulub tal küll kaks tundi, kuid naise näost peegeldub, et pikk sõit on igati seda väärt.

Igatahes soovitab Valentina sellist hobi ka teistele üksikutele, sest nii saadakse koduseinte vahelt välja ja häid emotsioone. Ühtlasi on ka koertel kõikide jalutajate üle hea meel.

Ka Huntik on ilmselt kohe-kohe koju minemas, aga küll siis Valentina jälle uue kutsa leiab, kellele head meelt valmistada ja teda lohutada kuni päris oma inimese leidmiseni.

Tagasi üles