Ehkki ärevus on loomulik ja normaalne kogemus, põhjustavad selle haiguslikud väljendused palju kannatusi ja segavad inimese igapäevast elu. Ärevushäired on üks sagedasemaid terviseprobleeme. Kuni veerand kõigist inimestest võib elu jooksul kannatada mõne ärevushäire sümptomi all.
Tervise arengu instituudi andmetel on ärevushäirega eriarsti vastuvõtule pöördumine viimase kümne aasta jooksul kiiresti kasvanud. 2015. aastal pöördus sellega murega arsti poole 10 485 inimest. Lisaks on paljud piirdunud perearsti abiga.
62-aastane Kaire (nimi muudetud) on erinevate tervisehädadega olnud kimpus üle poole oma eluajast, mistõttu ei osanud ta ärevusele kui eraldiseisvale nähtusele esiti tähelepanu pöörata. «Eks elus on olnud omajagu raskeid aegu, mil ärevus, stress ja muremõtted olid viimase piirini keritud. Pidasin seda alati elu üheks normaalseks osaks,» rääkis Kaire, kes on silmitsi seisnud nii perekondlike raskuste kui ka tõsiste haigustega.
Viis aastat tagasi, kui Kaire oma pikaaegsest töökohast koondati, sai depressioonist ja sellega kaasuvast ärevushäirest tema igapäevane kaaslane. «Ma olen alati tööl käinud ja armastanud seda, et minu tegevusel on mingi mõte. Päevad läbi niisama istudes muutusin inimvareks. Ma ei tahtnud enam õues käia. Kui lapsed polnud minuga mitu päeva suhelnud ja mu kõnedele ei vastanud, kujutasin ette, et nad on mind hüljanud, et olen kõigile tähtsusetu,» kirjeldas naine tekkinud tundeid.
«Ärevamatel hetkedel tabas mind õud, üle keha valdav surin ja raskustunne, justkui hakkaksin kohe minestama ja surema. Ometi midagi sellist ei juhtunud,» rääkis Kaire oma tavalisest ärevushoost. Et naisel on olnud probleeme südamega, kartis ta iga hoo ajal, et just süda on see, mis kohe seiskub.
Uuringud kinnitasid, et süda polnud vaevuste põhjustaja. Kaire käis läbi mitmeid eriarste, kuid ei jõudnud ärevust tekitavatele põhjustele jälile. «Elu sellises olukorras tundus äärmiselt närune. Ma ei tahtnud enam enese eest hoolitseda, istusin nelja seina vahel, vahtisin telekat ja pelgasin, et nii ma surengi. Voodistki ei julgenud tõusta, kartsin, et minestan. Hoidsin telefoni ligi, et häda korral endale kiirabi kutsuda,» meenutas naine.
Loomulik ärevus ja ärevushäire
Ärevust on tundnud iga inimene. See on loomulik seisund, mis tekib ohu või ebameeldivuste ootuses. Ärevust saab jaotada hirmuks ja muretsemiseks. Näiteks võib inimene hirmu tunda liiga kiiresti sõitvas autos või kõrgustest alla vaadates. Muretsemine on seotud eluprobleemidega, nagu lähedaste käekäik või olmeprobleemid.
Ärevus kuulub tervise juurde, aidates vältida ohtlikke olukordi, arvestada ebaõnnestumise riskiga ja leida motivatsiooni raskete ülesannete lahendamiseks. Nii nagu köha kaitseb inimese hingamisteid võõrkehade eest ja palavik teeb kahjutuks haigustekitajaid, on ärevuselgi keha kaitsev ülesanne, valmistades seda ette ohuga toimetulekuks. Kui ärevuse väljendused on liiga tugevad või kestvad ega allu tahtele ning toovad kaasa kannatusi ja piiranguid, on ärevus muutunud haiguslikuks ja on tekkinud ärevushäire.
Ärevushäire pole ettekujutus
«Kui keegi suudaks üksikasjalikult vastata, mis ärevushäire ajal ajus toimub, saaks ta selle eest Nobeli preemia,» tunnistas Pärnu haigla psühhiaatriakliiniku juhataja psühhiaater Raine Pilli ajus toimuvate protsesside keerukust. Dr Pilli selgitab, et aju töötab närvirakkudevahelise info edastajana. Kõik, mida aju teeb, tuleneb sellest, et info liigub eri rakkude vahel, infot kantakse edasi ja tõlgitakse õigete impulssidega.
«Ärevushäire korral saab rakkude vahel liikuv info kuidagi moonutatud ja võimendatud ning ohtu tajutakse suuremana, kui see tegelikult on. Normaalne ärevus saab üle võimendatud,» selgitas psühhiaater häireid põhjustavaid muutusi ajus. «See muutus toimub päriselt. Nii nagu suhkruhaigel ei tooda kõhunääre ühel hetkel piisavalt insuliini, siis töötab ärevushäirega inimesel aju kui organ teistmoodi. Kindlasti pole see ettekujutus,» kummutas dr Pilli paljude kahtlust, kas ärevushäire üldse olemas on.
