Norutavad, kurjad ja torssis eestlased. Kas mina olen ka selline?

Eestlased tunduvad väljaspoolt tulijatele kurvameelsed. Foto: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

60+ lugeja tahab teada, miks peavad eestlased alati rõõmsaid ja optimistlikke inimesi kerglasteks ja mitte tõsiselt võetavateks. Enamasti ümbritsevad meid nii tööl kui ka kodus norutavad, probleemides vaevlevad, vahel ka kurjad ja endassetõmbunud ning torssis ja mitte rääkida tahtvad tüübid.

Ise ma ei arva, et rõõmsameelseid inimesi alati kerglasteks tembeldatakse. Sellega, et me oleme pigem endassetõmbunud ja torssis, pean nõustuma. Olen selle üle mõtisklenud, kuid sel teemal kirjutamine osutus palju raskemaks, kui arvasin.

Kunagi ammu, veel nõukogude ajal, märkasin filme vaadates, et eestlaste ja venelaste järeltulijate ehk laste vahel on suur erinevus. Kui meie tulime kooliuksest välja rahulikult, koolikott käes, siis Vene filmides tormasid õpilased kisades välja, koolikotti pea kohal tiirutades.

Arvasin, et see on lihtsalt film. Aga hiljem Venemaal käies nägin, et enam-vähem nii see oligi. Meie, eestlased, olime viisakad, vaiksed, isegi allasurutud, vene lapsed aga lasid oma temperamendil pärast tunde vabalt lennata.

Kliima sunnib end kössi tõmbama

Seda, kui suuresti me erineme, tundsin 1990. aastal Ameerikas Los Angeleses. Jalutasin linnas ja olin väga üllatunud, et ameeriklased hakkavad juba juulis jõuludega pihta. Järgmisel hetkel taipasin, et sitsikleit seljas ja sandaalid jalas ei tähenda tingimata juulikuud nagu kodus, sest tegelikult oli ju novembrikuu teine pool. Umbes kell neli varahommikul (ajavahe!) hotelli vastas olevas ülikooli botaanikaaias kõndides tundsin kogu kehaga, kuidas mõnus soojus avab ka minu hinge ja keha, hingasin täiel rinnal, keha oli rohkem elus ja ma justkui märkasin rohkem kui tavaliselt, mis mu ümber on.

Võrdlesin sealset ilma koduse kliimaga, kus peab ligi pool aastat ennast piltlikult öeldes või ka tegelikult «kinni või kössi» tõmbama, et kehasoojust hoida. Ja mitte ainult füüsilist kehasoojust. Ilmselt on raske olla avatud ainult mingi omaduse jaoks ja teistele mitte. Tõenäoliselt mängib kliima inimeste avatuses küllalt tähtsat rolli. Paljud, kes soojalt maalt puhkuselt tulevad, eriti veel talvel, on ju seda vahet märganud.

Kui esimest korda suure rahvusvahelise grupiga Indias käisin, siis hakkas silma sealsete inimeste sõbralikkus, heatahtlikkus ja rõõmsameelsus. Nad olid sõbralikud ka siis, kui olid vaesed, isegi kerjused olid rõõmsameelsed, kuigi me neile midagi ei andnud. Olen veel mitu korda Indias käinud ja seal loomulikult ka teistsuguseid inimesi kohanud, kuid avatus ja heatahtlikkus on siiski hindude valdavad omadused.

Kui ma koju tagasi jõudsin, siis mõtlesin sellele tagantjärele tükk aega, kuidas nad küll saavad olla nii mõistvad, aktsepteerivad, heatahtlikud, aga meie (siinjuures mõtlesin mitte niivõrd eestlasi, kuivõrd eurooplasi ja ameeriklasi) võõra suhtes pigem tõrjuvad, valmis oma tõekspidamiste pärast vaidlema ja õiguste eest võitlema.

Üks Jumal ja saja näoga Jumal

Ühel hommikul duši all olles jõudis koos veega minuni arusaamine: Indias on Jumalal sada nägu: Jumalaid on nii mehi kui ka naisi, isegi loomi. Neil kõigil, kelle poole palvetatakse, on erinevaid, tavamõistes häid ja halbu omadusi – ükski Jumal pole ideaalne. Iga hindu saab ise valida, keda neist (rohkem) kummardada ja teenida. Samas ei tohi ta kedagi teist halvustada, sest tegemist on sellesama Jumala teise kehastusega. Nii austab ja aktsepteerib hindu erinevaid ideid, seisukohti ja kombeid.

Kristlase jaoks on kõige tähtsam Jumala poeg Kristus, isegi tähtsam kui Jumal ise. Jeesus Kristus on üksainus, meessoost kõigevägevam, kes on ideaalne. Kõik, mida ta ütleb, on õige, ja kõik, mida ta teeb, on hea. Siit ei ole kaugel järeldus, et sellel, kes mõtleb teisiti, ei ole õigus. Et see, kes teeb teisiti, teeb valesti. Selline suhtumine viib egotsentrismini, kus minust erinev ei ole päris õige ega hea, seda tuleb eitada, karta, tõrjuda.

Selline arusaamine tuli umbes kakskümmend aastat tagasi. Praegu ma enam täpselt nii ei arva, sest avatuid ja tõrjuvaid on igas rahvuses ja usus, kuid mingid kujutlused neist peavad siiani «keskmise inimese» ja suurte hulkade puhul paika. Ma muidugi tean, et ühtki keskmist ei pruugi üldse olemas olla. Nagu anekdoodis: arst teeb hommikul palatis visiidi ja kokkuvõte on – kolmel mehel on kopsupõletik, üks on surnud, keskmine temperatuur palatis on 36,6.

Eelmise sajandi lõpus ja praeguse alguses rääkisid Eesti autoriteedid sageli, et olemegi ainult tänu oma jonnakusele, endassetõmbumisele ja eraldatusele ellu jäänud. Kust nad seda teavad? Võrdlust ju ei ole! Võib-olla oleme tänu sellele just nii väikesed? Soomeugrilased olid kunagi palju suuremad rahvad kui praegu, nad elasid ju suurtel aladel Läänemere ja Uurali vahel. Novgorodimaast kuni Tveri, Rostovi ja Vladimirini ning Venemaa suurimad linnad Moskva ja Peterburigi olid kunagi soome-ugri alad. Üha enam noori ajaloolasi ja arheolooge on veendunud, et Vene kultuur moodustus soome-ugri algest. Kas selle põhjus on ainult vene hõimude sõjakus või ka nende suurem vitaalsus ja kollektiivsus? Enesekesksed sõdurid võivad olla küll kangelased, kuid armee vajab ka alluvaid ja käsutäitjaid.