Hea kirves on see, mis õigesti tehtud

Annika Poldre
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Reemann.
Peeter Reemann. Foto: 60+

Metsatöödelt on suured masinad kirve välja tõrjunud, kuid ahiküttega kodus või suvilas on kirves endiselt hädavajalik tööriist. Väike uuring kinnitas oletust, et sellistes majapidamistes, kus talv läbi ahju köetakse ja toit puupliidil valmib, on enamasti küttepuude tegemiseks mitu kirvest.

Pärnumaal Kiisa külas elava Margus Parve kodu on kolhoosiaegses 1980. aastatel tüüpprojekti järgi ehitatud üheperemajas. Need KEKi püstitatud majad polnud juba uuenagi soojakindlad ja nii on Parve nagu paljud sedasorti majade omanikud oma kodu soojustanud – teinud uued põrandad, lisanud seintele ja keldrilaele soojustust. Ometi kulub tal ühel aastal kütmist vajava kaheksa kuu jooksul paarkümmend ruumi puid.

Ettenägelikult uuris Parve uut kodu rajama asudes kohe, milliseid puid kasvama panna, et talveküte oleks oma käest võtta. „Vanasti oli nii, et kui talus kasvas sada remmelgat, siis oli oma küte kindlustatud,” ütleb ta. Teadlikult istutas ta oma maa peale leppi ja hõbepajusid. „Hõbepajud olidki istandusena mõeldud. Iga viie aasta tagant saab neist käsivarrejämedusi küttepuid,” selgitab maaomanik oma plaani.

Igal aastal teeb ta oma tarbeks 25 ruumi küttepuid. Nüüdseks on 300 istutatud puust pooled maha võetud, lisaks neile kasvavad vahtrad, remmelgad ja lepad. „Neist meile kütteks piisab,” on mees kindel.

Hõbepajud olidki istandusena mõeldud. Iga viie aasta tagant saab neist käsivarrejämedusi küttepuid.

Kirveid on majaomanikul selleks tööks mitu. Ise pole ta ostnud ühtki, kõik on isakodust pärit. Parve toob välja kaks, mida põhiliselt kasutab.

„Ma usun, et see on sepatöö, sepa tehtud,” arvab omanik. „Just paras täismehele ühte kätte võtta,” sõnab ta selle kohta, mida enim tarvitab. Kaalumisel selgub, et see kiidetud tööriist on kahe ja poole kilone. „Minule, sajakilosele mehele, täpselt paras,” ütleb ta.

„Minu kirves on kitsa teraga, aga lai ja raske,” kiidab Margus oma kirvest. „See ei jää puu sisse kinni, vaid lööb puu lõhki.”

Kui pärin Parvelt mõnd tarkust või soovitust puulõhkumise kohta, kostab ta: „Raiuma asudes seisa, jalad kergelt harkis. Seejärel tõsta kirves pea kohale ja langeta järsult, sihtides otse piki puu süüd.”

Rõuge lähedal Tilgu külas asub Sepa talu. Peremees Peeter Reemann on mees, kelle juurde tema ametivennad juhatavad, kui küsijal on kirve vastu huvi.

Eesti Restauraatori sepikojas alustanud, Norras ja Austrias end täiendanud Peeter Reemann on üle maailma tuntuks saanud oma sepistatud tööriistade, eelkõige kirveste poolest.

„Eestis on veel mõni mees, kes kirvest teeb,” ütleb ta. „Aga üldiselt on neid mehi päris vähe.” Põhjuseks nimetab ta, et elu on kiire – vanasti oldi valmis ootama, kuni sepp riista teeb. Kaubandus on teistsuguse põhimõttega ja ka uued lahendused on muutust toonud. Näiteks nimetab ta Fiskarsi kirveid, mis on valatud – valuraud on välja sepistatud.

Reemann kirjeldab, kuidas valmivad kirved Rootsis 300 aasta vanuses Gränsfors Bruki tehases. „Minul valmib kirves umbes ühe tööpäevaga, selleks kulub kuus või isegi kuni 12 tundi. Seal valmib kirves minutiga. Võetakse tükk terast, mis on juba õige kaalu ja suurusega, seda stantsitakse ja pressitakse masinas ja käsitööd on nii palju, et mees tõstab selle ühe vormi alt teise alla.” Reemann lisab, et ei ütle nende Rootsi kirveste kohta midagi halba, sest need on kvaliteetsed ja puitvarre tegemisel on arvestatud puu kasvu suunda. See on tähtis, sest odavalgi kirvel võib küll olla heast puust vars, aga kui puu kasvu suunda pole jälgitud, võib vars puruneda.

Reemann teeb kirvest autentsel viisil, nii nagu on Eestis tehtud rauaajast saadik, ajast, kui teras oli kallis ja sellest tehti ainult tera, kirves ise aga oli rauast. Samamoodi tehakse Rõuges – tera tellitakse Austriast, kirves ise on rauast.

Rõuge sepa eesmärk on säilitada vanu kirve tegemise oskusi. Suhtlemine kolleegidega üle maailma on talle andnud teadmise, et samal viisil on maailmas tuntud tegijaid võib-olla vaid kümme meest. Oskajaid, kes pole tuntud, on rohkem.

„Mina teen kirveid iga päev. Kokku olen teinud umbes kaks ja pool tuhat kirvest. Selle kogusega on tulnud oskused ja vilumus,” ütleb Reemann, kelle sepikojas valmib umbes 35 eri tüüpi kirvest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles